Kes võiks olla Eesti nägu?

Kord Türgis kohtumisel sealse kaubanduskoja esindajaga tuli jutuks Balti riikide tuntus või tundmatus sealsete ettevõtjate hulgas. Paarkümmend aastat Balti riikide ja Türgi ärikontakte vahendanud mees oli oma vastuses kiire - kõige tuntum on Leedu. Ja põhjus oli sama lihtne - korvpall.

Kaasaegses netiseeritud maailmas on mõistagi keeruline saavutada laialdast kuvandituntust, sest igapäevane üleilmne infouputus on muutnud inimesed tihti immunseteks uute ja vähetuntud teemade suhtes. See käib kä väikeriikidele nii olulise enesereklaami kohta, sest vähese ressursiga on raske laiemat ja püsivamat tähelepanu võita.

Samas kinnitas aga seesama Türgi kohtumine, et ilme riigipoolse sihikindla turundustegevuseta on keeruline ehk kulukam ka ettevõtjatel uutel turgudel oma tooteid või teenuseid pakkuda. Eesti pole siin kaugeltki algaja, sest aastatega on enesetutvustuseks kulutatud kümneid miljoneid kroone. Samas on alati võimalik veidi juurde mõelda või leida neid emotsionaalselt positiivsemaid linke, mille kaudu huvi tekitada.

Eelmisel nädalal kuulsin meie Washingtoni saatkonnas, et selleaastasel Euroopa päeval külastas meie esindust mõne tunni jooksul umbes 3000 inimest. Paraku jagus Eestit tutvustavaid materjale kaugeltki mitte kõigile. Loomulikult pole mõtet toota prügikastitäidet, kuid samas ei tea kunagi, millest üks kontakt võib edasi areneda. EAS ja teised asjassepuutuvad ametkonnad võiksid siin ehk võtta pikema sammu.

Kuid loo pealkirja ja alguse juurde tagasi tulles tahan rõhutada, et Eesti pole kuigi hästi suutnud oma rahvusvaheliselt tuntud inimesi rakendada meie tutvustamiseks. Tallinna vanalinna ilu, spaade rohkus või meie üldine e-meelsus on kindlasti head haakekohad riigi tutvustamisel nii turistile kui investorile, kuid emotsionaalse sideme loob ikkagi inimene.

Kui paljud maailmas teavad, et Arvo Pärt või Carmen Kass on seotud Eestiga. Või kui palju me püüame ise siduda Eesti tutvustamisega suurde telemeediasse jõudvaid sportlasi nagu varem Markko Märtin ja Jaan Kirsipuu ning nüüd näiteks Kaia Kanepi, Gerd Kanter või Joel Lindpere. Vist mitte väga. Aga võiks, sest spordi vahetus ja emotsionaalsus on kergelt piire ületav.