Euroopa Liit ja ajaloo lõputus
Euroopa (Liidu) eilne, tänane ja ka homne päev on olnud pidevalt laiemas arutluses juba pikki aastakümneid. Kaasaeg on venitatav mõiste, kuid paljud tänaste sündmuste ja arengute juured on otsapidi taandatavad vähemalt 19. sajandi ideedesse kui mitte isegi kaugemale.
Pariisi rahukonverentsi avamisel 1849. aastal ütles prantsuse kirjanik Victor Hugo oma kuulsad sõnad: “Saabub päev, mil sõda Pariisi ja Londoni, Peterburi ja Berliini, Viini ja Torino vahel oleks sama absurdne ja võimatu kui sõda täna Roueni ja Amiensi või Bostoni ja Philadelphia vahel. /…/ Saabub päev, mil ainukeseks lahinguväljaks on kaubandusele avatud turud ning ideedele avatud meeled”.
Hugo rääkis sellest, kuidas kuulid ja pommid Euroopas peavad asenduma häältega valimistel, kuidas Euroopa ühtsust peaks tugevdama ühine parlament. Kahurid pidid aga jääma muusemi, kus tulevased põlved võiksid imestada selle üle, et taolised tapamasinad kunagi üldse eksisteerisid.
Idealism on vabas maailmas olnud vaatamata realismi objektiivsele domineerimisele alati üheks arengu tõukejõuks. Ilma ideedeta ning ilma ambitsioonideta neid ideid ellu viia poleks sündinud ka Euroopa Liitu.
Olgugi, et Hugo unistas piirideta, kaubandusele ja ideedele avatud Euroopast juba 19. sajandi keskel, lubas poliitiline reaalsus selle täituma hakkamist üksnes sada aastat hiljem. Seejuures pole kirjaniku unistus veel tänagi lõplikult täitunud ega ilmselt täitu täismahus kunagi.
Kaks ohvriterohket maailmasõda pani rusudes Lääne-Euroopa demokraatlike riikide liidrid karmi valiku ette: kas ehitada oma riigid taas üles selleks, et nad ühel päeval jälle tükkideks kiskuda või leppida kokku äärmuslikku rahvuslust ohjeldavates mehhanismides. Seejuures peamiseks küsimuseks oli mõistagi Prantsuse-Saksa ajaloolise rivaliteedi probleem.
Eurooplaste omavahelist leppimist survestasid ka välised tegurid. Kindlasti oli oma roll mängida Ameerika Ühendriikidel, kes Marshalli plaani kaudu andis oma ühendava tõuka. Samavõrd olulist rolli etendas ka “Raudse eesriide” kerkimine Euroopa südames ja sellest tulenevad uued ohud.
Kuigi Prantsusmaa välisminister Robert Schuman naasis 9. mail 1950 oma ajaloolises kõnes Victor Hugo kunagise unistuse juurde sõdadeta Euroopast, oli esimene ühendsamm siiski väga ettevaatlik ning keskendus vaid pelgalt suuremate majandushuvide ühtlustamisele.
Kuigi Euroopa Söe ja Terase Ühendus sai oma eluõiguse 1951. aastal Pariisi lepingu kaudu, läks Euroopa tegeliku ajaloolise ühinemiseni veel enam kui 50 aastat. Veel tänagi teame, et Euroopa pole kaugeltki lõpuni ühinenud ning Euroopa endagi tulevik on täis küsimusi, millele püüdsid vastuseid otsida nii Hugo kui Schuman.
Kuid mis oleks juhtunud, kui ajalugu oleks läinud teisiti? Kas unistus ühinenud Euroopast oleks realiseerunud mingis teises vormis või oleks riigid suutnud keerukatele aegadele vaatamata ning suveräniteeti jagamata koos eksisteerida?
Tegelikult on nendele küsimustele võimalik korraga vastata kahel erineval moel. Esiteks oli Euroopa ühishuvide otsimine paratamatu. Suures majanduslikus kaoses ja üleüldises šokiseisundis sisuliselt puudus alternatiiv rahvusriikide üleste kokkulepete saavutamisele. Eks teataval määral oli oma eeskuju andnud ka ÜRO loomine 1945. aastal.
Teise maailmasõja järgne ilmakord pani läänemaailma paratamatult suuremat koostööd otsima ning lisaks Euroopa ühinemissammudele lisandus NATO näol ka väga selget ühistegevust nõudev kaitsekoostöö.
Just globaalne kontekst on eriti viimase poolsajandi vältel olnud Euroopa ühinemisprotsessides üheks määravamaks teguriks. Ma olen ise kogenud paljudelt kohtumistelt Euroopa kolleegidega, et Hiina, India ja teiste uute jõukeskuste esilekerkimisel puudub ka kõige mõjukamatel Euroopa Liidu suurliikmetel üksinda ja eraldi võttes arvestatav konkurentsieelis.
Teiseks tuleb silmas pidada, et vaatamata Euroopa järkjärgulistele ühinemissammudele pole rahvusriigid kuhugi kadunud. Nii Teise maailmasõja koledustest väljumisel kui Euroopa ülesehitamisel mängisid ja mängivad tänagi juhtrolli eeskätt liikmesriigid, mitte aga institutsioonid. Viimased on liikmesriikide ühishuvide rakendamise mehhanismid, poliitika aga kujundatakse ikkagi pealinnades.
Nii see oli ja nii see jääb vähemalt ettenähtavas tulevikus. Lissaboni leppele eelnenud kaheksa aastat arutelusid kinnitasid veenvalt, et ükski riik pole nõus oma suveräänsust loovutama föderaalsema Euroopa nimel. Olgugi, et Euroopa koostöömudel on oma unikaalsuses suutnud üle elada mitmeid väga tõsiseid kriise, teame hästi, et ajaloo lõppu pole olemas.
Lugu ilmus tänases Delfi erirubriigis.
Kommentaarid