Hoiatav uudis Ameerika Ühendriikidest


USA praegune administratsioon on väidetavalt loobumas raketitõrje süsteemide paigaldamisest Poola ja Tšehhi Vabariiki. Ettekäändeks on toodud suhete soojendamine Venemaaga, kuna "paljusid keerukaid küsimusi saaks lahendada koos Moskvaga." Sellele viitas USA raketikaitse lobbist Riki Ellison (fotol) oma intervjuus Poola ajalehele Gazeta Wyborcza.

Kui Ellisoni jutt tõepoolest vastab Valge maja tegelikule hoiakule, siis on see Ida-ja Kesk-Euroopa riikidele halvaks signaaliks. Ümberseletatuna tähendab see seda, et president Obama administratsioon on võtnud kasutusele ametlikult trade-off poliitika ning jutud sellest, et liitlaste huvide vastaselt midagi ei tehta, ei vasta tõele.

Ma jagan täielikult USA ühe parima Venemaa tundja Richard Pipesi hiljutist üleskutset mitte loobuda raketitõrje süsteemide paigaldamisest Ida-Euroopasse. Alles mõned päevad tagasi kirjutas ta The Wall Street Journali arvamusloos, et "the only reason Moscow objects to them (raketikilp -MM) is that it considers Poland and the Czech Republic to lie within its "sphere of influence"."

Olen siingi blogis mitmel korral varem viidanud, et ükskõik kui hästi või halvasti oli Bushi raketitõrjeplaan välja töötatud, omab see täna palju laiemat välispoliitilist dimensiooni just nimelt Venemaa ja Lääne suhetes.

Just nimelt mõjuväljapoliitika, mitte sõjaline oht, on Venemaale küsimus, mis on peamine seoses kavandatud raketikilbi üksustega. Kui keegi Valges majas usub, et selle järeleandmisega on võimalik Venemaad kallutada suuremale koostööle, siis paraku on see suur eksitus.

Venemaa tänase välispoliitika sisuks pole kaugeltki läänelik win-win ehk vastastikuste kompromisside loogika. Valdav on traditsiooniline zero-sum mäng, mis tähendab seda, et alati peab keegi olema võidumees. Kui Obama loobub raketitõrjesüsteemidest Poolas ja Tšehhi Vabariigis, tähendab see eeskätt Moskvale võitu ja USAle Kremli silmis kaotust.

Moskvas tõlgendataks seda sammu, kui vabama käe saamist mõjuvälja kasvatamiseks oma lähinaabruses. Ja seda ei jäta Moskva ilmselt mitte tegemata. 2008. aasta aprillis ei suutnud NATO jõuda üksmeelele Gruusia ja Ukraina lõimimise osas alliansiga ning sellele järgnes kohe Venemaa agressioon Gruusia vastu.

Ka mitmed Euroopa liidrid on olnud viimasel ajal väga vaoshoitud Venemaa agressiivse poliitika suhtes oma naabruses, eriti Ukraina suunal. Ikka on peamiseks lootus, et ehk saab Venemaaga kuidagi asju ajada nii, et tülikatele konnasilmadele mitte astuda. Paraku on nendeks konnasilmadeks aga tervete riikide ja rahvaste suveräänsus.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Aga Eesti muudkui jätkab pugemist, pean silmas Guantanamo vangide Eestisse toomist. Võibolla tulevad Eesti poliitikud ükskord ometi elama reaalsesse maailma ja saavad aru, et me ei saa oma julgeolekupoliitikat üles ehitada vaid ühele kaardile (USA-le). Ka on aeg lõpetada ära Eesti enda kaitsevõime lammutamine.
Anonüümne ütles …
Veel selline uudis
Официальный представитель НАТО Джеймс Аппатурай вчера заявил, что Североатлантический альянс не намерен предоставлять Украине военную помощь.
http://www.kommersant.ua/doc.html?DocID=1226893&IssueId=7000202
Anonüümne ütles …
Sa, Marko pingutad ikka praegu räigelt üle. Mimgi poola või Briti ajaleht avaldab ühe mehe arvamuse...eelkõige sellepärast, et sellest saab teha uudiosloo.

Tegelt pole projekt eelarvest kuhugi kadunud, senat hääletas ühehäälselt projekti jätkamise poolt.

Tõsi küll, Obama meeskond on otsinud Venemaad vähem vihastavaid alternatiive, aga seni pole suudetud millegi asjalikumaga välja tulla.

Salasilm.
Marko Mihkelson ütles …
Ma loodan samuti, et siin on värvi pisut rohkem, kui tegelik pilt. Kuid eks aeg annab arutust. Senat on tõepoolest olnud kogu aeg jõulisem kui administratsioon teinekord, kuid suur soov Venemaaga restartida peab kusagil oma jälje jätma. Vaevalt on Moskva strateegid lihtsalt kõigega nõus, mida Washingtonist pakutakse. START leppe uuendamiseni pole palju aega jäänud. 5. detsembril kukub kell.

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED

Are we ready for World War III?