Hoiatav uudis Ameerika Ühendriikidest

USA praegune administratsioon on väidetavalt loobumas raketitõrje süsteemide paigaldamisest Poola ja Tšehhi Vabariiki. Ettekäändeks on toodud suhete soojendamine Venemaaga, kuna "paljusid keerukaid küsimusi saaks lahendada koos Moskvaga." Sellele viitas USA raketikaitse lobbist Riki Ellison (fotol) oma intervjuus Poola ajalehele Gazeta Wyborcza.

Kui Ellisoni jutt tõepoolest vastab Valge maja tegelikule hoiakule, siis on see Ida-ja Kesk-Euroopa riikidele halvaks signaaliks. Ümberseletatuna tähendab see seda, et president Obama administratsioon on võtnud kasutusele ametlikult trade-off poliitika ning jutud sellest, et liitlaste huvide vastaselt midagi ei tehta, ei vasta tõele.

Ma jagan täielikult USA ühe parima Venemaa tundja Richard Pipesi hiljutist üleskutset mitte loobuda raketitõrje süsteemide paigaldamisest Ida-Euroopasse. Alles mõned päevad tagasi kirjutas ta The Wall Street Journali arvamusloos, et "the only reason Moscow objects to them (raketikilp -MM) is that it considers Poland and the Czech Republic to lie within its "sphere of influence"."

Olen siingi blogis mitmel korral varem viidanud, et ükskõik kui hästi või halvasti oli Bushi raketitõrjeplaan välja töötatud, omab see täna palju laiemat välispoliitilist dimensiooni just nimelt Venemaa ja Lääne suhetes.

Just nimelt mõjuväljapoliitika, mitte sõjaline oht, on Venemaale küsimus, mis on peamine seoses kavandatud raketikilbi üksustega. Kui keegi Valges majas usub, et selle järeleandmisega on võimalik Venemaad kallutada suuremale koostööle, siis paraku on see suur eksitus.

Venemaa tänase välispoliitika sisuks pole kaugeltki läänelik win-win ehk vastastikuste kompromisside loogika. Valdav on traditsiooniline zero-sum mäng, mis tähendab seda, et alati peab keegi olema võidumees. Kui Obama loobub raketitõrjesüsteemidest Poolas ja Tšehhi Vabariigis, tähendab see eeskätt Moskvale võitu ja USAle Kremli silmis kaotust.

Moskvas tõlgendataks seda sammu, kui vabama käe saamist mõjuvälja kasvatamiseks oma lähinaabruses. Ja seda ei jäta Moskva ilmselt mitte tegemata. 2008. aasta aprillis ei suutnud NATO jõuda üksmeelele Gruusia ja Ukraina lõimimise osas alliansiga ning sellele järgnes kohe Venemaa agressioon Gruusia vastu.

Ka mitmed Euroopa liidrid on olnud viimasel ajal väga vaoshoitud Venemaa agressiivse poliitika suhtes oma naabruses, eriti Ukraina suunal. Ikka on peamiseks lootus, et ehk saab Venemaaga kuidagi asju ajada nii, et tülikatele konnasilmadele mitte astuda. Paraku on nendeks konnasilmadeks aga tervete riikide ja rahvaste suveräänsus.