Brzezinski NATO tulevikust

Värske Foreign Affairsi üks kesksemaid esseesid on seekord Zbigniew Brzezinski sulest - "An Agenda for NATO". 11-leheküljelises loos võtab geopoliitika vanameister lahti harutada NATO tähenduse minevikus ning tähtsama eesmärgi tulevikus.

Brzezinski lähtub oma analüüsis sellest, et 21. sajandil on maailma jõukese nihkumas Põhja-Atlandi vööndist Vaikse ookeani ja laiemalt Aasia suunas, mistõttu ka Lääne toimivad julgeolekuskeemid või võrgustikud ei pruugi olla püsivad, kui nad seda tõsiasja eiravad.

NATO üheks peamiseks tulevikueesmärgiks peab Brzezinski realistliku koolkonna esindajana geopoliitikas just erinevate julgeolekualliansside koostööd ning eksisteerivatele probleemidele lahenduste leidmist.

Ta peab vajalikuks koostööd Venemaa, Hiina, India ja Iraaniga, et strateegilise dialoogi kaudu ennetada või lahendada regionaalseid pingekoldeid. Eriti valmistab Brzezinskile muret võimalus, et Pakistani tuumarelv võib minna usufanaatikute kätesse.

Brzezinski peab vajalikuks otsida koostööd näiteks Ühise Julgeoleku Lepinguorganisatsiooni (Venemaa, Armeenia, Valgevene, Kasahstan, Kõrgõstan, Tadžikistan ja Usbekistan) ning Šanghai Koostööorganisatsiooniga (Hiina, Venemaa, Kasahstan, Tadžikistan ja Kõrgõstan pluss vaatlejatena Iraan, India, Afganistan, Pakistan ja Mongoolia).

Brzezinski peab demokraatlike väärtuste kaitsmisest kesksemaks pragmaatilist koostööd julgeoleku nimel. Ta ei näe, et NATO laieneks globaalseks alliansiks. Samas arvab, et NATO peab sisemiselt läbi mõtlema, kui toimivad on ikka mõned Washingtoni leppe artiklid.

Olulisemaks peab Brzezinski toimiva ja tegeliku ühtsuse saavutamist NATOs. Selleks tuleks tema meelest tõsiselt kaaluda, kas konsensuspoliitika annab alati parima tulemuse. Eriti nüüd, kui liikmeid on 28. Teisalt näeb ta vajalikuna värskendada 5. paragrahvi ehk siis ühiskaitse põhimõtet selliselt, et liikmesriikidel oleks tõlgendamisruum kitsam.

Kolmanda suurema mõttena pakub Brzezinski välja, et NATOl oleks võimalik vajadusel ka oma liikmeid tegevusetuse või nõrga seisu tõttu välja visata. Laienemise osas pakub ta Ukrainale ja Gruusiale präänikuks Euroopa Liitu ja viimase idapartnerlust. Ka tema on seisukohal, et Venemaad pole mõtet NATOga ärritada.

Need on minu arvates ehk olulisemad momendid Brzezinski artiklist. Mida nendest arvata? Brzezinski üldtees maailma geopoliitilise mõjutelje muutumisest pole mõistagi uus avastus. Pigem on küsimus selles, kas autoritaarsete jõukeskuste (nagu näiteks Venemaa, Hiina, Iraan) kaasamine probleemide lahendamisse läbi strateegilise dialoogi on teostatav või on siiski tunda ka soovmõtlemist. Ehk teisisõnu - kas olemasolevad või tekkida võivad julgeolekuprobleemid on ühtemoodi arusaadavad ja käsiteltavad nii Moskvas, Pekingis kui Washingtonis? Ehk on mõni probleem tekkinud(mas) ka demokraatliku ja autoritaarse maailma vastandliku olemuse tõttu?

Brzezinski ei poolda NATO rakendamist demokraatliku väärtuste kaitsemehhanismina. Vähemalt pole see temale esmaoluline. Seepärast usub ta ka, et pikaajaliselt annab koostöö otsimine ja ühisosa laiendamine näiteks Venemaaga positiivse tulemuse.

Mis puudutab suhteid Venemaaga, siis siin on minu arvates Brzezinskil küll rohkem reaalpoliitilist soovmõtlemist kui tegeliku olukorra analüüsi. Konflikt Gruusiaga ning pingelised suhted Ukrainaga kahjuks viitavad sellele, et Külma sõja ajast ja varasemastki teada mõjuväljapoliitika pole kuhugi kadunud. Seejuures on Kreml üheselt oma rahvsulikus julgeolekustrateegias määratlenud NATO vastasjõuna. Seda ei tohiks eirata, sest vastasel korral antakse Venemaale alliansi küsimuste otsustamisel liiga suur kõrvalmõju.

Tegelikult on Brzezinskile Venemaast olulisem kaasata julgeolekudialoogi Hiina. Vahetult enne Obama administratsiooni töölehakkamist kuulutas Brzezinski üheselt, et maailmas on koorumas uus kahe suurvõimu telg - G2 (USA ja Hiina).

Konsensupoliitika ümbervaatamisel on kindlasti nii head kui vead. Kui NATOs kehtiks täna enamusotsustamine oleks Makedoonia alliansi liige ning Gruusia ja Ukraina tegutseksid MAPi raames. Samas pole välistatud, et liikmesriikide sisepoliitilised arengud võivad teinekord enamuse-vähemuse suhet oluliselt mõjutada.

Kui Brzezinski mõtleb ühiskaitse ja ühistegevuse põhimõtte tugevdamist, siis siin saab temaga vaid nõustuda. Eriti selge on see Afganistani puhul, kus alliansi liikmetel on liiga suur poliitiline tegevusvabadus. Samas aga ühisoperatsiooni tulevik võib seada kogu alliansi olemise ohtu.

Igatahes pakub Brzezinski väärt lugemist ja kaasamõtlemist nagu talle kombeks. Eriti tähtis on see ajal, kui käib NATO strateegilise kontseptsiooni värskendamine ning globaalsete julgeolekusuhete ümberkaardistamine.