Suurepärane jalgpall poliitika teenistuses

Venemaa on käimasolevate Euroopa jalgpallimeistrivõistluste vaieldamatult suurim üllataja. Eilne võit Hollandi üle oli tõesti muljetavaldav. Pole üldse välistatud, et Guus Hiddinki võlurikepp juhib venelased finaali või koguni võiduni.

Kõik oleks vapustav ning ainult siirast kaasaelamist väärt, kui sellega ei kaasneks üpris hirmutav seos poliitikaga. Siinse blogiloo juures olev pilt meenutab hetke Venemaa ja Rootsi mängust, mil hümnide ajal rulliti Vene fännide sektoris hästi organiseeritult lahti korraga kolm hiigelplakatit.

Lisaks Peeter Esimese ning Vene riigivapi kujutisele oli kolmandal loosungil tekst "Kordame esiisade kangelastegu!". Samal päeval oli Vene telekanal Vesti-24 käianud enne mängu iga poole tunni tagant reklaami, kus näidati Nõukogude filmidest pärit lõike Poltaava (1709) ning Neeva (1240) lahingutest.

Iseenesest pole selles ju midagi üllatavat, sest näiteks 2002. aasta märtsis "kostitasid" Vene fännid eestlasi Lilleküla staadionil loosungiga: "2002. Peremehed tulid tagasi. 1940". Mäletatavasti sai Eesti just siis magusa 2:1 võidu.

Ometi on see loosungite lehvitamine kahjuks midagi enam, kui lihtsalt üks mööduv emotsioon. See näitab veenvalt, et kaasaegse Venemaa taassündiv rahvustunnetus rajaneb jõule ning sõjalisele võimule. Külma sõja tingimustes üles kasvanud Venemaa tänane eliit usub, et just militaarjõud on Moskva üheks suurimaks mõjutusvahendiks maailmas.

Teisalt on Venemaa rahvusvahelist edu (jäähoki maailmameister, UEFA karikavõitja, Eurovisiooni võit) võimalik kasutada rahvusliku uhkustunde ja enesekindluse suurendamiseks ning samas ka riigile problemaatilistelt teemadelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks.

Või koguni selliste tunnete õhutamiseks, nagu kirjeldas oma blogis Hollandi mängu järel Murmanskist pärit Harvardi ülikooli lõpetanud ning Washingtonis elav Vadim Nikitin: "10 minutes into overtime: searching Aeroflot’s website, rearing to go liberate my brother Slavs in Kosovo and Estonia."

Samas ei saa öelda, et näiteks Venemaa ja Rootsi mängu juhtum poleks tekitanud Moskvas vastakaid tundeid. Näiteks vaidlesid EhhoMoskvõ eetris päris tuliselt sellel teemal Olga Bõtškova ja Maksim Ševtšenko.

Rahvustunde ehk identiteedi kujundamisel mängivad kirjeldatud nüansid väga olulist rolli. See suunab paratamatult riigi edasist sise- ja välispoliitikat ning seda lihtsalt eirata pole võimalik. Ka näiteks täna õhtul Vene telekanali RTR nädalakokkuvõttes ütles endine diplomaat Valentin Falin üheselt: Lääne poliitika Venemaa suhtes on juba paari sajandi vältel lähtunud russofoobiast.

Kuid ikkagi. Venemaa jalgpallikoondis on hollandlase käe all saanud uue hingamise ning väärib kindlasti edu.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
tea kas kunagi ka selgub milliste vahenditega see "uus hingamine" on saavutatud. imelik, et ainult üks mees kogu vene koondisest mängib välismaal (ja seegi kuskil tagasihoidlikus bundesliiga klubis) ja kõik need supervastupidavad mehed mängivad vaid vene liigas. kummalisevõitu ka see, et nii rootsi kui holland unustasid nagu üleöö mängimise ära ja olid väljakul nagu peata kanad.
Anonüümne ütles …
Ikka seesama ekslik motiiv: NL ja tänane Venemaa ei erine, kõik, mis sporiväljakutel või mis tahes muus kohas juhtub, on Kremli kätetöö ja kujutab endast ühest punktist juhitavat kuritegelikku poliitikat. Pardoon, Stalin on juba hauas olnud 55 ja Brežnev 25,5 aastat.

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED

Are we ready for World War III?