William Pfaff hoiatab, meid

Herald Tribune'i Pariisist kirjutav kolumnist William Pfaff annab oma tänases loos "Venemaa, mis meil on" edasi hoiaku, mida läänepoolses Euroopas kohtab senini päris laialt. Ja see peaks meid tõsiselt murelikuks tegema.

Rääkides väga adekvaatselt, millised murettekitavad trendid on märgatavad Putini Venemaal, lõpetab ta kohati päris kõheda näpuviibutusega Balti riikide, Poola, Gruusia ning nende/meie ameerikasõbralikkuse suhtes. Siin need kaks lõiku:

"/.../ The newest EU members, which are neighbors of Russia, the Baltic states and Poland, and such candidates for EU membership as Georgia, insist that Russia is reverting to the same oppression and hostility to the liberal West that characterized much of its history, and of which they were the 20th century victims.

In their anger against Russia and aggressive support for Bush administration hard-liners, they are inclined to forget that Putin's Russia is the only Russia they - and the rest of us - have. It's the one that has to be dealt with, whatever it is, or becomes. And the countries that are its neighbors suffer the curse of geography. They can't move someplace else. Their American friends live a continent away. Moreover, American administrations change, and the next one in Washington may well abandon the Bush line on Russia. That's what national interest can do."

Pfaffi loogika järgi on Venemaaga asjaajamise takistajaks ikkagi Balti riigid, Poola ja Gruusia ning Ameerika Ühendriigid. Kõlab kui Chiraci kunagine märkus - jätsime kasutamata võimaluse vait olla.

Kui Pfaff ja tema mõttekäigu jagajad saavad hästi aru, mis sünnib Venemaal, siis paraku ei kipu nendele kohale jõudma Putini välispoliitika üks peaeesmärke: läänemaailma, sealhulgas Euroopa sisemine lõhestamine ning mõjuväljade kasvatamine eeskätt oma lähinaabruses.

Pariisist näed maailma kindlasti pisut teisiti, kui Tallinnast. Kohati võib Ida-Euroopa kiiremast arengutempost tulenev poliitiline turbulents tõepoolest harjumuslikku heaolumugandumist häirida (a la Poola torumehe probleem), kuid see ei tohiks siiski varjutada strateegilisemat mõtlemist. Paraku näitab Pfaffi mõttekäik aega kinni jäänud arvamist, mis taastoodab Jalta lepete vaimu.

Pfaffi meelest saaks tänase Venemaaga rahulikult asju ajada, kui poleks idapoolseid muretekitajaid ning nende sõprust Washingtoniga. Tean, et Pfaff pole sugugi ainus, kes niimoodi mõtleb. See on aga paraku veelkordne kinnitus sellest, et Venemaa järjekindel propagandategevus võib leida väga vastuvõtlikke kuulajaid.