Venemaa päästmise plaan

Tänases The Sunday Times'is kirjutab Londonis eksiilis viibiv suurärimees Boriss Berezovski, kuidas Venemaad tagasi tuua demokraatliku arengu teele. Rõhutades, et Nõukogude süsteemi matkiv Putini Venemaa on määratud nii või teisiti kokkuvarisemisele, toob Berezovski kollapsi kaks võimalikku stsenaariumit: väline surve ning sisemine vastuhakk.

Väites, et Venemaal pole vabad valimised võimalikud, võtab Berezovski appi Inglise filosoofi John Locke'i mõtte rahvaülestõusust: "Kui valitsus rikub seadust, siis selle kõrvaldamine pole mitte õige, vaid ka ühiskonna vastutustundlike liikmete kohus." Tuge vastuhakule leiab Berezovski ka ÜRO Inimõguste Deklaratsioonist.

Mida siis tema arvates peab tegema? Eeskätt peab Lääs tunnistama Putini režiimi konstitutsioonivastasust, kusjuures selle esmaseks kinnituseks olevat Aleksandr Litvinenko mõrvamine Londonis. Lääs peab olema ühtne, et hoida ära Venemaa soovi kiskuda meid kõiki tagasi mineviku vastasseisudesse.

Üheks mõjuallikaks Putini eliidile näeb Berezovski Lääne pankades asuva potentsiaalse korruptiivse raha auditit. See lööks kõikuma Vene eliidi ning vähendaks usaldust Putini vastu, arvab Berezovski.

Samas ta usub, et tänaseks päevaks on kujunenud olukord, kus Putin ise on tõsise küsimuse ees: kas usaldada Venemaa presidendiamet kellelegi "ajutisele asjurile" või jätkata "rahva teenimist" vaatamata põhiseaduslikele piirangutele.

Kõige selle peale võib ju arvata, et Boriss Berezovski tegevus Putini kukutamiseks on kantud isiklikust vihast ja kättemaksusoovist. Oli ju suuresti tema, kes 1999. aastal tõstis Putini tsaaritroonile. Berezovski lootus Kremlit omatahtsi kontrollida, nii nagu 1990ndate teisel poolel, kukkus aga kiiresti kuristikku. Putin ja tema lähikond mängisid Berezovski osavalt üle.

Loomulikult ei kõla kaasajal kuigi veenvalt avalikule rahvaülestõusule kutsumine. Eriti veel siis, kui Venemaal suurem osa elanikest nähtavasti tõemeeli naudib nafta- ja gaasidollaritega kindlustatud stabiilsust. Isegi, kui see on ajutine. Poliitilised vabadused on Venemaal alati olnud mahasurutud, mistõttu ka suurem osa elanikkonnast ei mõista, kui Lääs räägib demokraatiast või sõnavabadusest. Seda peetakse Venemaa-vastaseks salaplaaniks.

Kuid ikkagi, Berezovskil on õigus, kui ta kutsub Läänt olema ühtne ning järjekindel. Reagani ja Thatcheri liidrirolle idealiseerides näeb ta just Venemaa suunal tugeva positsiooni vajalikkust ning "eesliinil" olevate riikide nagu Gruusia, Ukraina ja teiste Ida-Euroopa riikide jäägitut toetamist.