Mineviku mahasalgamine pole pääsetee

Tänasel juuniküüditamise 69. aastapäeval on kohane mõelda korraks nii ajaloole kui ka meie homsele. Kas me seda soovime või mitte, kuid kahjuks mõjutavad meie lähiajaloo traagilised sündmused veel tänagi tuntavalt rahvusvahelist keskkonda ning kaudselt meie julgeolekut.

Inimsusevastased kuriteod on teadagi aegumatud. Kuigi Eestis on kostunud aegajalt arvamusi, et kas me ikka peaksime oma suhteid Venemaaga ajalugu meenutades häirida laskma, ei pääse me mineviku mõjust seda lihtsalt maha vaikides.

Riikide ja rahvaste identiteedilood on sedavõrd tugevasti seotud ajaloolise mälu ning traditsiooniga, mis paratamatult mõjutavad nende rahvusvahelist käitumist ning hoiakuid. Eriti on see tunnetatav erinevate kultuuriruumide murdepunktides, kus ratsionaalsus on sageli taandunud toore jõu ees.

1941. aastal läbiviidud suurküüditamine puudutas teatavasti lisaks Eestile kõiki Molotov-Ribbentropi salasobingu järel Nõukogude Liidu poolt okupeeritud alasid Baltikumis, Ukrainas, Valgevenes ja Moldovas.. Kokku viidi 14. juunil ja sellele järgnenud päevadel kodudest enam kui 65 000 inimest. Enamik nendest hukkus.

Eestist sunniti loomavagunitesse üle 10 000 mehe, naise ja lapse, kellest umbes 6000 inimest tapeti või suri vangilaagrites. Juuniküüditamine oli osa rahvusliku eliidi hävitamisest, millega tehti algust kohe pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta juunis.

Tegelikult polnud selles taktikas midagi uut, sest juba Eesti Vabadussõja ajal püüdis Nõukogude võimu tööriist Eesti Töörahva Kommuun eesotsas Jaan Anveltiga hävitada noore rahva elujõulisemat osa. Vaevalt paari kuuga tapsid punased 1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses Eestis 650 talupidajat, kirikuõpetajat, koolmeistrit, kaupmeest. Inimese saatuse otsustas tema sotsiaalne kuuluvus või lihtsalt pealekaebus.

Stalinistlik Nõukogude Liit oli täiustatud jätk Lenini ja Dzeržinski loodud terrorisüsteemile, mille sisuks oli hirmu ja vägivalla kaudu oma utoopiliste ideede elluviimine. Selle tulemuseks oli inimelu muutmine tähtsusetuks ning karistamatuse sündroomi tekkimine ja süvenemine. Viimane on paraku juurdnud nii sügavale, et veel tänagi ilmutab ennast kõige hirmutavamal moel. Mõelgem kasvõi Tšetšeeniale või näiteks ajakirjanike karistamatule tapmisele.

Kommunistlike kuritegude teadvustamine ning nende hukkamõist pole kellegi poliitiline kapriis, nagu teinekord püütakse väita. Ka ei aita mineviku haavade ravimisel nende mahasalgamine ehk siis “ajaloo võltsimise” vastu võitlemine.

Turvalisema tuleviku nimel ning suhete usaldusväärsuse suurendamiseks on hädapärane oskus kahetseda toimunut ning suutlikkus vastastikku leppida. Euroopa südames on seda suudetud, mistõttu peaks see olema võimalik ka mujal.

Venemaa põlvitav peaminister Katõnis oli paljudele, eeskätt poolakatele väga oluliseks signaaliks. Kui see polnud lühiaajalisi eesmärke täitev samm, siis see peaks olema ju võimalik ka teiste sarnaste keeruliste minevikusuhete silumine. Teinekord piisab vaid heast tahtest.

See artikkel ilmus täna Delfi arvamuses.