Mineviku mahasalgamine pole pääsetee



Tänasel juuniküüditamise 69. aastapäeval on kohane mõelda korraks nii ajaloole kui ka meie homsele. Kas me seda soovime või mitte, kuid kahjuks mõjutavad meie lähiajaloo traagilised sündmused veel tänagi tuntavalt rahvusvahelist keskkonda ning kaudselt meie julgeolekut.

Inimsusevastased kuriteod on teadagi aegumatud. Kuigi Eestis on kostunud aegajalt arvamusi, et kas me ikka peaksime oma suhteid Venemaaga ajalugu meenutades häirida laskma, ei pääse me mineviku mõjust seda lihtsalt maha vaikides.

Riikide ja rahvaste identiteedilood on sedavõrd tugevasti seotud ajaloolise mälu ning traditsiooniga, mis paratamatult mõjutavad nende rahvusvahelist käitumist ning hoiakuid. Eriti on see tunnetatav erinevate kultuuriruumide murdepunktides, kus ratsionaalsus on sageli taandunud toore jõu ees.

1941. aastal läbiviidud suurküüditamine puudutas teatavasti lisaks Eestile kõiki Molotov-Ribbentropi salasobingu järel Nõukogude Liidu poolt okupeeritud alasid Baltikumis, Ukrainas, Valgevenes ja Moldovas.. Kokku viidi 14. juunil ja sellele järgnenud päevadel kodudest enam kui 65 000 inimest. Enamik nendest hukkus.

Eestist sunniti loomavagunitesse üle 10 000 mehe, naise ja lapse, kellest umbes 6000 inimest tapeti või suri vangilaagrites. Juuniküüditamine oli osa rahvusliku eliidi hävitamisest, millega tehti algust kohe pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta juunis.

Tegelikult polnud selles taktikas midagi uut, sest juba Eesti Vabadussõja ajal püüdis Nõukogude võimu tööriist Eesti Töörahva Kommuun eesotsas Jaan Anveltiga hävitada noore rahva elujõulisemat osa. Vaevalt paari kuuga tapsid punased 1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses Eestis 650 talupidajat, kirikuõpetajat, koolmeistrit, kaupmeest. Inimese saatuse otsustas tema sotsiaalne kuuluvus või lihtsalt pealekaebus.

Stalinistlik Nõukogude Liit oli täiustatud jätk Lenini ja Dzeržinski loodud terrorisüsteemile, mille sisuks oli hirmu ja vägivalla kaudu oma utoopiliste ideede elluviimine. Selle tulemuseks oli inimelu muutmine tähtsusetuks ning karistamatuse sündroomi tekkimine ja süvenemine. Viimane on paraku juurdnud nii sügavale, et veel tänagi ilmutab ennast kõige hirmutavamal moel. Mõelgem kasvõi Tšetšeeniale või näiteks ajakirjanike karistamatule tapmisele.

Kommunistlike kuritegude teadvustamine ning nende hukkamõist pole kellegi poliitiline kapriis, nagu teinekord püütakse väita. Ka ei aita mineviku haavade ravimisel nende mahasalgamine ehk siis “ajaloo võltsimise” vastu võitlemine.

Turvalisema tuleviku nimel ning suhete usaldusväärsuse suurendamiseks on hädapärane oskus kahetseda toimunut ning suutlikkus vastastikku leppida. Euroopa südames on seda suudetud, mistõttu peaks see olema võimalik ka mujal.

Venemaa põlvitav peaminister Katõnis oli paljudele, eeskätt poolakatele väga oluliseks signaaliks. Kui see polnud lühiaajalisi eesmärke täitev samm, siis see peaks olema ju võimalik ka teiste sarnaste keeruliste minevikusuhete silumine. Teinekord piisab vaid heast tahtest.

See artikkel ilmus täna Delfi arvamuses

Kommentaarid

KT ütles …
65 000 ja 10 000 - nende kahe arvu kokkupanemine on tõeliselt hea mõte. annab toimunule hoopis uue sügavuse ja sisu.

kiidusõnad!
Anonüümne ütles …
Oleks tore, Marko, kui te ka Holokausti päeval võtaksite seisukoha, et "mineviku mahasalgamine ei ole pääsetee". Tuhatkond inimest sai siiski külmavereliselt mõrvatud, eestlaste kaasabil. Ka see on "lähiajaloo traagiline sündmus", mille meenutamise ja kahetsemise asemel on Eestis kombeks pea liiva alla panna, sest sellest rääkimine ei tee kedagi populaarseks -- erinevalt meie vastu tehtu meenutamisele...
Marko Mihkelson ütles …
Viimasele veelkord üle rõhutades: KÕIK inimsusevastased kuriteod on aegumatud!!
kronja ütles …
marko, oma postituses mainid sa tšetšeeniat selles lõigus:

"Selle tulemuseks oli inimelu muutmine tähtsusetuks ning karistamatuse sündroomi tekkimine ja süvenemine. Viimane on paraku juurdnud nii sügavale, et veel tänagi ilmutab ennast kõige hirmutavamal moel. Mõelgem kasvõi Tšetšeeniale või näiteks ajakirjanike karistamatule tapmisele."

kuidas kommenteerid asjaolu, et tšetšeenide enda uudisteportaal kavkazcenter.com kommenteerib afganistanis ja iraagis toimuvat samas valguses kui seda, mis toimub tšetšeenias?
Anonüümne ütles …
kronja,

viimase lõigu kohta: ka minus üha süveneb veendumus, et Marko ei vii enam otsi kokku...
Franc ütles …
Vabandust, Tõnis, aga Te ajate kohati ikka päris jaburat juttu. Nõukogude haridus = kommunistide armastus/armastamine? Kas Te õppisite siis sel ajal ka stalinismi ja totalitarismi armastama? Paistab sedamoodi küll. Kuid "kronjale" ütleks seda, et kõik suurvõimud, kel on iha maailma valitseda, käituvad sarnaselt. Vaadakem, kuidas käitub USA/NATO, Venemaa, Hiina ja osa Euroopatki. Siht on ju üks - haarata, domineerida, varustada, kanda kinnitada. Vahendid varieeruvad, siht on üks - kes keda...
Anonüümne ütles …
Frank,

ma arvan, et kes tahtis, sai aru, Marko sealhulgas. Minu poolest arvake, et armastan kommuniste ja õppisin ka stalinismi ning totalitarismi armastama.

Küllap Kronjat valdab mõistmatus, nähes Eesti Vabariigi, Afganistani ja Iraagi okupandi, Guantanamo sarnaste kohtade haldaja liitlase tippesindajat hukka mõistmas Vene Föderatsiooni tegevust (mitte okupatsiooni rahvusvahelise õiguse järgi, muide) Tšetšeenias.

See arusaamatus näib olevat tugevalt põhjendatud, kuna Marko EI VASTA!

Lugupidamisega,
Tõnis

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Are we ready for World War III?

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA