Eesti-Vene suhteid mõjutavad teod, mitte jutt
Eesti-Vene suhted on aastate jooksul olnud kui palav pudru, mille ümber on peetud palju jutte ja hellitatud lootusi, kuid kus on puudu olnud tegudest. Eriti sellistest tegudest, mis ei ole tingimuslikud ega lähtu Venemaa ekspansioonihõngulisest survetaktikast.
Eesti on omalt poolt korduvalt väljendanud valmisolekut näiteks nii majanduskoostöö tihendamiseks vajalike lepingute allakirjutamiseks kui ka reaalsete probleemide, nagu piiriületusjärjekorrad ning infrastruktuur, lahendamiseks. Siiani on Venemaa juhtkond suhtunud sellesse suurema huvita.
Venemaa Kontrollikoja esimehe Sergei Stepašini (pildil) ja raudteejuhi Vladimir Jakunini äsjane külaskäik Eestisse on kindlasti märgiks sellest, et Moskva on muutmas oma sõjakat retoorikat. Mõlemad mehed omavad mõjujõudu naaberriigi tänases otsustusahelas, mistõttu hea tahte olemasolul võiksid ka mingid küsimused paigast nihkuda.
Seetõttu on esimeseks lakmuseks suhete tulevikust konkreetsed ettepanekud või teod, mis pärast neid visiite võiksid järgneda. Kui maad võtab vaikus ning pelgalt märtsikuiste valimiste ootus, siis on selge, et miskit põhjusmõttelist muutumas ei ole.
Nii Stepašin kui Jakunin on endised eriteenistuste kõrged ohvitserid, mistõttu peaksid nad väga hästi tajuma, et tuimalt prõmmides või vaid ühele poliitilisele jõule panustades pole võimalik kahepoolseid suhteid pikaajaliselt edendada.
Teisest küljest jällegi, kui keegi Eestis arvab, et ühepoolsete järeleandmiste (sic! Ukraina) on võimalik edu saavutada, siis sellised poliitikud lähtuvad küll oma isiklikest, mitte aga riiklikest huvidest. Mis veelgi olulisem, selline lähenemine ei teeni ka mitte Eesti-Vene suhete parandamise huve, vaid vastupidi.
Mõned meie ettevõtjad on hurjutanud, et Eesti pole osanud olla suhetes Venemaaga nii pragmaatiline kui põhjanaaber Soome. Esiteks on see õõnes jutt, sest Eesti-Vene kaubavahetus meie välismajanduse bilansis (eksport-import kokku umbes viiendik) on umbes sama osatähtsusega kui Soome-Vene kaubavahetus põhjanaabrite välismajanduses (neil 24%). Venemaa osatähtsust meie bilansis on võimalik kindlasti veidi tõsta, kuid mitte hüppeliselt.
Teiseks olen siingi blogis varem rõhutanud, et suhete taustsüsteemid on meil võrreldes soomlastega pehmelt öeldes pisut erinevad. Ajalugu pole just kõige parem suhete siluja, kuid samas ei saa me ei üle ega ümber mõningatest põhimõttelistest küsimustest. Kui Moskva jätkab Eesti õigusliku järjepidevuse ignoreerimist, siis on vundament usalduse laiendamiseks ning suhete edendamiseks mõistagi habras.
Kommentaarid
Moskva Moskvaks, eksju, kuid küsimus on otseselt Tallinnas ning mitte kui muntsipaalüksuses.
Marko, millisest põhiseadusest lähtub juriidiliselt praegune? Pikemalt kirjutasin sel ainel seoses juunipöördega, avaldati siin (ise ma erakonda ei kuulu):
www.iseseisvuspartei.ee/test/index.php/artikleid-liikmetelt-avatud/items/tonis-bleive-minu-motteid-juunipoeoerdest.html
T.B.
"venelane 05.04.2010 13:54
eestaseid-politikuid huvitab aint raha,megapalgad mida nad ise on endale teinud.osat eestased-politikud on meeletud usa kintsukaapijad - õigustades kõike mis usa teeb,näit usa sõjad serbia,iraagi,afgaani vastu.kobarpommide ülimast vajalikkusest mida endal
pole, aga usal ju on. mat. abi nendele haiti, afgan nukuvalitsus, et usale meeldida. nälgivatele p-korea never ei iial, sest usa nii ei soovi
jne. ühesõnaga eestaste politika kokkuvõttes - endale maksude raha eest megapalgad+meeletu usa kintsukaapimine kõigis küsimustes ka gruusia sõda vene vastu,ka mashadovi iseseisvuslaste pooldamine,kosovo iseseiv tunnust. abh, l-ossetia,mittetunnust, sest nii soovib usa. usa soov on
käsk. mina nimetan seda tallalakkumispoliitikaks,+meeletu
ahnus-megapalgad, mis ei arvesta eesti töötusega, vaesusega, megaväikeste palkadega tööliste jaoks, seepärast kõik soome jooksevadki tööle, kuid kahjuks sinna kõik ei mahu. ka mina. olen o eeki saav ametlik töötu. loodan et ei kao see commy.
-8 +7