Halenaljakas diskrediteerimiskatse
Täna Moskva linnakohtus tehtud sensatsioonihõnguline avaldus selle kohta, et Arctic Sea kaaperdamise tellijate hulgas on Eesti endine luureülem ning ettevõtja Eerik Niiles Kross, näib desinformatsiooni levitamise ning diskrediteerimise operatsioonina. Sihtmärgiks on Kross, kuid kaudselt ka Eesti.
Nii Krossi enda kui ka Eesti õiguskaitseorganite avaldused kinnitavad, et omal ajal Läti kõrgema merekooli lõpetanud Dmitri Savinsi eeluurimise ajal tehtud ülestunnistused näivad sihiteadlikult konstrueeritutena. Miks pole Venemaa prokuratuur näiteks pöördunud Eesti kolleegide poole järelepärimisega, vaid laseb teemal liikuda meediaavarustesse. Uudistes levitatav tekst viib mõttele, et kogu loo taga on hoopis teised eesmärgid.
Miskipärast on Krossi iseloomustamisel Savinsi poolt lisatud, et ajaloolasena on ta kirjutanud Nõukogude võimu vastu võidelnud metsavendadest ning et tema isa (Jaan Kross) oli Nõukogude ajal dissident.
Ma võin eksida, kuid minu arvates näitab see juhtum, et Eesti välispoliitilised hoiakud ning positsioon Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaana eriti Venemaa lähinaabrite euroatlantiliste pürgimuste toetamisel on olnud väga edukas. Meie enesekindluse raputamiseks püütakse kasutada ajast ja arust diskrediteerimisvõtteid, kuid need umbuvad eos.
Kahjuks viitab see juhtum veelkord sellele, et infosõdade ajastu on täies hoos. Globaalses meediaruumis käib heitlus mitte tõe, vaid kuvandi ümber. Seepärast on oluline, et ka selle juhtumi puhul tuleks keskenduda konkreetsetele faktidele, mis nullivad desinformatsiooni.
Kommentaarid
Isiklikult sain nüüd küll kõva kõhutäie naerda - tead sa ju hästi, et isegi minusugusele suvalisele inimesele ei saa sinust jääda muljet kui "teavitatust"!
Kust sina tead, kes mida tellis? Eriti, kui mängus luurajad ja moskaalid. Miks sa siis sõna võtad, kui tead, et sa midagi ei tea. Miks?
Me mõlemad teame vastust!
"Miks pole Venemaa prokuratuur näiteks pöördunud Eesti kolleegide poole..."
No milleks, Marko, lollitada! Teame me ju mõlemad, et nende prokuratuuride otsustajate vahel liigub teave igasugustest "järelepärimistest" märksa kiiremini.
"Globaalses meediaruumis käib heitlus mitte tõe, vaid kuvandi ümber." -
aga kokkuvõte on sul tabav! Just. Sina oled siin kohalik tegija koos oma võrgupäevikuga.
Ja nüüd golfi mängima! Siis Pariisi, Rooma, Londonisse, New Yorki, õhtusöögilt õhtusöögile, kalamari kalamarja otsa ja nii SEE TÕDE hinge ei kriibigi...
Või mis, Marko?
noomis Tõnis Bleive
Marx
kõik võib olla, aga...
Savins ja Kross ühes majas, kõlakad Mossadist, relvatehingust ja venelaste jõuline tegutsemine, Kross kui USA-Iisraeli lakei Eesti Vabariigi ideoloogiakujundajate põhimehi - Inglise Kolledž-ajalooteaduskond-EÜS-Isamaa kamp, teadmata sidemed KGB-ga, kuid teada, et endine Koordinatsioonibüroo direktor ja sinna määratakse "usaldusväärsed":
kas see on kokkusattumus, nagu ajaloolane moskvitš Mihkelson kui Savins ilma mingite tõenditeta lahmib või mitte, jääb igaühe enda vaadelda-arutleda, väljendudes meie salapolitsei pressiesindaja moodi.
Igatahes, Markoga mängib kokku eilne Päevaleht oma pealkirjas:
"Prokuratuur: Krossil pole Arctic Sea kaaperamisega seost"
epl.ee/artikkel/578416
- kes aga nüüd võttis vaevaks ka uudist ennast uurida, näeb, et proks väidab puhtsüdamlikult hoopis nõnda:
„Tänaseks kriminaalmenetluse käigus kogutud andmed Erik Niiles Krossi seost Arctic Sea hõivamisega ei kinnita.“ -
nii et seega eilse, homse, kriminaalmenetluse välise, kinnitamata teabe ja seose kohta Arctic Sea juhtumiga (mis on oluliselt laiem, OLETAN, TUNDUB, kui hõivamine) midagi ei öelda.
Meil ei olegi vaja teada, kuna tahame rahulikult ning ühes tükis edasi elada. Mis mind kui valimisõiguslikku, kodanikku siinkohal huvitab, on Marko päevikusissekanne ehk siis
KÜSIMUS MARKOST ja KALAMARJAST (ehk sellega kinnitopitud suust).
Lugupidamisega ühiskonnahuvilistele,
Tõnis
äkk ütled otse välja, mis on su kibestumiste põhjus?
ja kui vastuseks on tüüpiline" a mulle ei meeldi see valitsus ja poliitika" siis paku realistlik alternatiiv mitte mingi (vasakpoolsete?) soovunelm.
salasilm
minu kibestumise põhjus on see, et õpetaja saab palka heal juhul 10 000 krooni (politseinikud, õed jne-jne ühiskonna alustalad), aga EP asepresident üle 100 000. Keskmisest (mitte aritmeetilisest) palgast üldse ei räägi - pooled eestlased said MULLI TIPUS 2008 vähem kui 6800 krooni...
Kuidas aga rahva taskust iga kuu 50 000-150 000 krooni võtjad suudavad 5-15 korda rohkem vastutada õpetajast, õest või politseinikust jääb mulle arusaamatuks.
Siis ma vaatangi, et nii me kaugele ei jõua.
Muide, kodanik "Salasilm", kas Mihkelson tõi välja mingeid tõendeid rohkem kui Savins? Kas sina küsisid minult mõne asjaliku küsimuse?
Võid kindel olla, et mul on vähemalt kümme "realistlikku alternatiivi".
Sa "Salasilm" oled Marko teise nime all, lahtitehtud lipsusõlm? Mina vastasin sinu küsimusele, nüüd on sinu kord: palun esitle ennast ja too välja ükski viide mu ülevaltoodud arvamusest, mis ei vasta tõele.
(Mis puutuvad siia vasakpoolsed soovunelmad? Sa ei oska väidelda. Kuhu jäi Keskerakond ja Kremli-käsilus? Hea küll, ma saan aru, et oled pinges, hirmul, kurnatud; ma ei õienda su demagoogia kallal, kuna tunded on inimesele mõistetavad - aga vasta mu kaldkirjas küsimusele!)
T.B.
Märkus palkade kohta võib olla õigustatud, aga adressaat on vale: Mihkelsoni rida need EP palgad kindlasti ei ole.
praktika on näidanud, et palgalõhesid saab tsipa siluda aind ühiskonna üldiste jõukuse ja väljundite kasvuga. Niikaua kui koht riigikogus on " võtta sest ametist kõik mis võtta annab, sest mujal nii hästi ei teeni", siis ei muutugi meil muidugi midagi.
muutuma hakkab alles siis kui "riigikogumine" ei ole ainus hea elu allikas, kui on tegelt teisi valikuvõimalusi...
parim näide on ju see "ilusate poiste bänd" kes lubas ka "värset õhku" aga võimule saades olid kõik lubadused unustet.
Võim on niikaua atraktiivne kui era - ja muud sektorid palga jms pärast konkureerida ei suuda.
Salasilm.
Abigail, olen nõus. Ka mulle veidi arusaamatu. Vaadake näiteks tänase Postimehe 4. lehekülge.
Ma usun, et Marko püüab olla aus, kuid silmade sulgemine on siiski tõe eitamine ning järelikult viib valetamiseni.
Mida kauem sa, Marko, klammerdud Eesti "edumüüdi" ja, näiteks, Laari külge, seda hullemini sa lõpetad. Minusse see ei puutu, kuid samas, kui ma leian siit päevikust ka huvitavaid, mittelahmivaid käsitlusi, tean Mihkelsoni juba Moskva-korrespondendi ajast, näen, et ta ka kiusliku rahvaga püüab ühendust võtta, samal ajal, kui tema töökaaslased üldse eitavad valijaid, siis mul on ikkagi väheke
kahju. Kahju, et siit läheb silm
Laarile ja tema seljatagusele, mitte aga eesti rahvale.
Mihkelson - jäta seekord jalgpall vaatamata ja uuri, lihtsalt loe
hästi palju Wabariigi-aja kohta. Mulle tundub, kuigi ajaloolane, oled sa liialt piirdunud tolle- ja ka paljuski praeguse moeideoloogiaga. Loe tähelepanelikult ja mõtle. Mõtle! Kõrvuta tollast aega praegusega, see on vajalik. Ma võin sulle kirjandust soovitada, kuigi minust aastaid vanema, diplomeeritud ajaloolasena sul seda ilmselt vaja pole. Siiski, mäletan, kui lugesid
üllatusega "Faatumist", kuidas baaside ajal meie valitsus püüdis Molotovi käskudest hoolimata innukalt
ja pidulikult Estonias
oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistada ja hiljem Laidoner käskis omal algatusel Kaitseliidul saabuvale Punaarmeele puid lõhkuda... Mulle olid need asjad varem teada ning kui sa lisaks taolistele pisiasjadele ka suuremaid hakkad alles neljakümneselt taipama-märkama, siis ma ei kujuta ette...
Eks huvitav ole jälgida, mis edaspidi saab, ma ikka käin siin blogis hea meelega luuramas ja ütlen välja täpselt seda, mis arvan - niikaua, kui seda võimaldatakse. Miks inimesed lahmivad? Miks Salasilm nii äkki kõneviisi muutis? Miks Marko ilma igasuguste tõenditeta vihaselt Krossi kaitseb?
T.B.
vene postimehest 11.06.2010 16:42
Lugu sellest, kuidas Tõnis Palts, Eerik-Niiles Kross ja Toomas-Hendrik Ilves krahmasid Toompea korterid
*
24. august 1995 oli õnnelik päev nii AS-i Levicom juhile Tõnis Paltsile kui ka EV toonasele luurekoordinaatorile Eerik-Niiles Krossile. Mõlemaga allkirjastati sel päeval üürileping eluruumide saamiseks Toompea magusas majas – Kiriku põik 4. Toomas-Hendrik Ilvesele sai sama õnn osaks kaks päeva hiljem, 26. augustil.
Vähem kui kuu aega hiljem sõlmiti kõigiga ostu-müügileping korterite erastamiseks EVP-de eest, mille tulemusena läks Tallinna linna omandis olnud maja üle Paltsile, Krossile, Ilvesele ja veel mitmele nende aatekaaslasele.
Kiire asjaajamise juures rikuti seadust igal sammul. Näiteks üürileping Ilvesega kirjutati rutates alla veel enne seda, kui korter oli ametlikult kustutatud tööandja eluruumide arvelt.
Tegemist oli Tallinna korteriskandaalide ajaloos pretsedenditu juhtumiga, kus võileivahinna eest ärastati ühele firmale terve maja paljude korteritega, enam kui 1000-ruutmeetrise elamispinnaga.
Minge Toompeale, otsige üles maja aadressil Kiriku põik 4 (peaaegu Stenbocki maja kõrval) ja mõtisklege Eesti Vabariigis kehtiva eetika üle!
Sellesarnastest tehingutest rikastus teisigi. Mart Laari kolleeg-minister Urmas Arumäe sai korteri Suur-Karja tänavasse, Laari nõunik Linnar Viik Laia tänavasse jne. Paltsi kaaslaste case oli aga unikaalne, sest tegu on ainsa juhtumiga, kui üks firma omastas vahendeid valimata terve maja.
Paltsile rohkem kui 100 ruutmeetrit 6600 krooni eest
Isamaaliidu (hiljem Res Publica) Tallinna linnapea Tõnis Palts ostis 116,5-ruuduse korteri, mille eest maksis linnale 6600 krooni (EVP-d on arvutatud kroonideks toonase kursi järgi). Palts kinnitas, et maksis kõva raha Humanitaarinstituudile, mille omanduses korter oli. Kuid 1995. aastal Humanitaarinstituuti juhtinud, tänane Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud lükkas Paltsu sõnad ümber: "Me ei saanud midagi müüa, kuna rentisime seda pinda linnalt."
Paltsu sõprusringkonnast pärineb kinnitus, et Tallinn müüs odavalt kortereid jõukatele inimestele, kellelt loodeti maja korrastamist. Palts olevatki kulutanud kaks-kolm miljonit krooni. Tegelikult erastas maja tööandja eluruumideks Paltsule kuulnud Levicom, ning hiljem muudeti tööandja eluruum müüdavaks.
Palts ei saanud lõpuni aru, et linnapeana oli ta hoopis teises olukorras kui ärimehe ja Levicomi juhina, siis, kui ta selle korteri sai. Kui ta oli linnapea, pidanuks ta oma minevikutehingutest väga üksikasjaliselt aru andma. Aga see tundub olevat paljude poliitiliste jõudude sündroom, kus igale ebameeldivale küsimusele vastatakse üleolevalt ja sellesse suhtutakse kui mingisse tühisesse intriigi.
Juhan Partsi ametikorterite muundumine eraomandiks
1993. aastal, sügaval Isamaa valitsusajal, andis Justiitsministeerium Juhan Partsile Tallinnas Lasnamäel, Alvari 35 majas kaks kõrvuti asuvat korterit – 2- ja 3-toalise. Osa sellest elamust oli Justiitsministeerium ostnud oma ametnikele ja kohtunikele tööandja-eluruumideks, mida seadus ei lubanud elanikele erastada. Parts erastas erandkorras siiski oma elamispinna, müüs korterid maha ja ostis Tallinnas Nõmmele maja.
Segased on ka tema korterimüügi asjaolud. Tehing toimus 1997. aasta 24. märtsil, mil Parts müüs korterid Endel Mahlapuule justkui ühe 5-toalise elamispinnana 120 000 krooni eest. 25. augustil 1997 müüs Parts ühte neist korteritest (nr 8) veel kord, aga nüüd juba Valeri Filippovile 220 000 krooni eest ning Mahlapuu volikirja alusel.
-20 +81
vene postimehest 11.06.2010 16:42
Mõni päev hiljem, 1. septembril 1997 müüs Parts ka teise korteri (nr 7) samal viisil ja 178 000 krooni eest, seekord Terje Smirnovale.
Kuidas ühest korterist, mis müüdi 120 000 krooni eest, sai mõne kuu pärast jälle kaks korterit, mis müüdi nüüd juba kokku 398 000 krooni eest? Kuidas sai selle kinnisvara hind tõusta viie kuuga 3,5 korda? Kas Justiitsministeeriumilt Partsile ja hiljem Partsilt edasi müüdi elamispind ühe korterina seepärast, et vältida seadusest tulenevat kohustust maksta tulumaksu erastatud korterite puhul siis, kui tehinguid on ühe aasta jooksul sooritatud rohkem kui üks?
Miks üldse oli tollal Justiitsministeeriumi asekantsler, hilisem riigikontrolör Parts kahe viimase tehingu osaline, kui ta mõni kuu varem oli need korterid juba Endel Mahlapuule ära müünud ja ühe korterina? Kes maksis tulumaksu Partsi kahe viimati nimetatud tehingu järel? Kas Partsi ja Mahlapuu esimene tehing kannab juriidiliselt teeseldud tehingu tunnuseid? Kui esimese tehingu tulemusena läksid need korterid Mahlapuu valdusesse, siis miks pidid Filippov ja Smirnova müügilepingu kohaselt tasuma korterite hinna Juhan Partsi arveldusarvele Eesti Hoiupangas?
Need küsimused on tänaseni vastamata. ETV “Pealtnägija” ja SL Õhtuleht võinuks aastate jooksul ka need vastused ikkagi teada saada.
Laari tehingud tagastatud majas
Georgia-spets, Friedmani preemia laureaat (mille ta sai eeldatavasti maailmas seninägematu omandireformi eest, kus koduta jäid tuhanded rahvuskaaslased) ning ekspeaminister Mart Laar ostis 800 000 krooni eest maja Tallinnas Toompea lähedal Ao tänavas kahasse oma sõbra moekunstnik Ivo Nikkologa.
Kahtlased asjaolud ümbritsesid majaostu algusest peale, kuna hind oli kinnisvara tegeliku väärtusega võrreldes selgelt madal. Mõni aeg hiljem tõstetigi elamu väärtus ühtegi senti investeerimata 2,2 miljoni kroonini. Vastavalt maja “uuele hinnale” andis Ühispank laenu, mis saadi kroonides, aga tagasi tuli maksta EVP-des, mille kurss märtsis 1998. aastal oli 33 senti. Eriliselt raha kulutamata saadi lahti ka sundüürnikest. Laarist sai tubli majaomanik.
Vastamata jäid küsimused seaduserikkumiste kohta, kui sundüürnikele anti EVP-laenu Ao 3 eluruumide ostmiseks, kuigi nad müüsid kuu aja pärast samad eluruumid endistele omanikele tagasi; ning kas omanike ja sundüürnike vahel toimunud tehingud oli teeseldud, eesmärgiks pangalaenu väljapetmine?
Tollase peaministri soodsalt saadud maja remontis ümbrikupalku maksev firma ning puhkenud skandaal peatas ehituse mõneks ajaks. Maja kolmanda korruse ehitamiseks kulutatud miljonite kroonide päritolu ei ole Laar tänini suutnud selgitada.
Kus ja kellena töötas ENSV-s Ilves?
Kus ja kellena töötas ning kuhu oli Eesti NSV-s sisse kirjutatud tänane president Toomas-Hendrik Ilves, et ta sai õiguse erastada EVP-de eest korteri? Ja mitte lihtsalt korteri, vaid Toompea luksuskorteri? See korter asus samuti majas Kiriku põik 4.
Kuigi Ilves oli tubli erastaja – vaatamata sellele, et seadus seda ei lubanud – , otsustas ta 5. septembril 1996 selle Toompeale tekitatud eraomandi siiski ära müüa. Üllatavalt esindas Ilvest selles tehingus notariaalse volikirja alusel Eerik-Niiles Kross. Ostjaks oli keegi Markus Pedriks ning tema volitatud esindajaks ei keegi muu kui hilisem linnapea ja eesrindlik respublikaan Tõnis Palts.
Nii pöörati väidetavalt variisikute („Pealtnägija“ kõnepruuki kasutades “tankistide”) poolt erastatud korterid Paltsi rüppe tagasi, kusjuures Ilvese müügitulu olnuvat võrreldes kuludega üheksakordne.
Samalt IP-aadressilt on siin varem kommenteerinud ka vene postimehest(16:42 11.06).
-21 +75
vene postimehest 11.06.2010 16:43
Loomulikult ei makstud nende tehingute pealt riigile ka tulumaksu.
Saanud sedasi justkui ENSV-s töötatud aastate eest, nagu sajad tuhanded ontlikud eestimaalased, Tallinnas küll erastatud korteri, kolis toonane välisminister Toomas-Hendrik Ilves mõne aja pärast hoopis talle üüritud Välisministeeriumi residentsi. Ilvese sõnul olevat residentsivajadusest rääkinud kadunud president Lennart Meri tookordse peaministri Tiit Vähiga, ent kui 20 000 krooni suuruse üüriga residentsi kasutamist uurima hakati, tuli välja, et minister vajas kallist elamispinda proosalisel põhjusel: tal oli vaja kuhugi elama panna oma mittevajalikuks muutunud abikaasa Merry Bullock koos kahe pojaga. Minister oli hakanud kokku elama tänase vabariigi esileedi Eveliniga.
Kusjuures seda 20 000-kroonist kuuüüri residentsi eest ei suvatsenud Ilves maksta enne, kui maksmata üüriarved poliitringkondadest meediasse jõudsid. Maailma mailt kodumaile pesa teinud Ilves arvas, et küll pärismaalased oma taskust ka tema pere tühised lisakulutused ära maksavad.
Kõike eelnevat ja veel rohkem ütlemata jäetut arvesse võttes küsigem tuhandendat korda: kas kellegile on ikka veel selgusetu, miks oli Eesti riigile vaja just sellist isamaalaste algatatud ja just sellisel moel läbi viidud omandireformi?
Samalt IP-aadressilt on siin varem kommenteerinud ka vene postimehest(16:42 11.06) ja vene postimehest(16:42 11.06).
-22 +75
Olgu, ma vabandan teravate väljenduste eest - ma ei võta neid sisuliselt tagasi, küll aga mõistan, et need on liiga enesekesksed ja asjad on keerulisemad ning arutelude viljakuseks tuleb säilitada rahu-korralikkus.
Väga huvitav on Andrus Roolahe "Nii see oli...". Välja antud Sinu ülikooliõpingute ajal, 1990. Oled lugenud? Kerge lugemine, samas väga sisukas ja huvitav, KUNA inimene juba elukogenuna, vanana räägib läbielatust - ta lõpetas nimelt TÜ usuteaduskonna ning EÜS-i kaudu sai Riikliku Propaganda Talitusse tsensoriks.
Väga huvitav sellepärast, et Roolaht vaatab tagasi neile aegadele, tundub, et erapooletu pilguga. Räägib tollasest režiimist, koorekihi elust eluliste näidete najal: mõistab režiimi sallimatust ja ebademokraatlikkust, kuid samas põhjendab selle teatavat vajalikkust (tema arvates). Endal võib olla üht-, teist-, või kolmandatmoodi arvamus, aga lugeja ei tunneta autori survet, tahet lugejat mingile arvamusele suunata.
M.Ilmjärv "President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees" -
see on kindlasti Sulle hästi tuttav lektüür, mahult väike, kuid avab erakordselt hästi Vabariigi hukuga seotud sündmusi ja Pätsi-Laidoneri isiksusi!
Ka "Kahe sõja vahel" kogumiku esimene osa sisaldab ülivajalikke teadmisi.
Kindlasti loen Pätsi-Laidoneri-Eenpalu arvustajatele vahele ka taolist nagu Märt Raua "Kaks suurt"... Laamanini pole veel jõudnud.
Roolahe teosega tasub võrrelda William Tomingase "Vaikivat ajastut". Tomingas oli terav diktatuuri kriitik, lõi vapsidest lahku, sarnaselt Pitkaga, kui vabadussõjalased otsustasid poliitikasse minna. Tema raamat ei ole minu teada meil eriti tuntud, kuigi võib-olla tehti üheksakümnendate algul kordustrükk.
Turtola muidugi on huvitav ja temaga võibki ilmselt kokku võtta esmalt meenuvad hetkel minu jaoks kõige huvitavamad käsitlused-meenutused Vabariigi ajast, kuid eelkõige kolmekümnendatest aastatest koos armetu lõpuga. Põhiteadmised lisaks koolist, olümpiaadilt saadule Wabariigi sisepoliitikast sain Ruusmanni lühikokkuvõttest. Laari doktoritöö on juba varasemast ajast.
Kui tead midagi, vähetuntut näiteks lisada, maini ära. Muide, kas oled tuttav mahuka tööga "Jeltsin ja tema aeg" (umbes taoline pealkiri vene keeles) - see peaks just kui Sinu aines olema, midagi sarnast oli Sul ka magistritöö? Too raamat Jeltsinist on vist tema administratsioonitegelaste kirjutatud, kuid oli huvitav ka oma suhtelise erapooletuse ning üksikasjalikkuse poolest. Kus saaks Sinu tööga tutvuda? 90. aastate Venemaast on hädasti lisateadmisi vaja, kirjandust leiab küll, kuid parem on millestki-kellestki tuttavamast alustada. Ka on alguseks halvad "ideoloogiliselt selgepilgulised" käsitlused, kuna väheste teadmiste pinnalt ei suuda eristada tegelikkust autori seisukohtadest või lihtsalt jääb ühekülgseks, just alguses ma mõtlen. Uurijale on kõik huvitav!
Põnevat jalgpalli..! Nigeeria oleks võinud oma võimaluse ära kasutada, tulnuks väga põnev mäng hulluva Diego Armandoga.
- selle artikli lõpus jõutigi tagasi sinna, kuhu ma osutasin esimestes kommentaarides.
Tõnis
I really appreciate your opinion on some issues, although I think that in some very important things you are mistaken. As I do. :) But for me it is important that you, like me, are very interested in two subjects: Arctic Sea and Anton Surikov. If possible, tell me please, had you or not spoken personally with Anton Viktorovich about Arctic Sea. Perhaps you would agree to answer some other questions.
Very respectfully,
Marik, a wild researcher, Moscow, e-address: mark91999@hotmail.com