Euroopa - 20 aastat hiljem

Mina olen oma elus Berliini müüri näinud vaid korra. Sedagi bussiaknast 1987. aastal, kui meile tehti Ida-Berliinis ekskursiooni. Toona veel kooliõpilasena ma teadsin nii müüri olemasolust kui sellest, et teisel pool oli midagi tundmatut ehk isegi kättesaamatut. Alles hiljem tajusin paremini tegeliku vabaduse tähendust. Just vabadus tunduski toona millegi teispoolsusena.

Homme möödub 20 aastat Berliini müüri langemisest. Otsati on see juba nii parajalt pikk aeg, et nii müür ise kui Euroopa lõhestatus tunduvad kuidagi kauged ja uuele põlvkonnale mõistetavad vaid raamatutõena. Mõelgem vaid hetkeks võrdlust - Eesti 1989 ja Eesti 2009. Vahe on ilmne, kas pole?

Ka võrdlus toonase ja tänase Euroopa vahel on sedavõrd drastiline, et alusega võiks küsida - kas see kõik on ikka tõepoolest nii kiiresti toimunud ja kas sellel, mis tänaseks loodud, on püsiv vundament?

Tänase Euroopa mured pole võrreldavad kahe kümnendi taguse pildiga. Vaidlus Lissaboni leppe üle on kui lapselalin võrreldes vabadust tallavate soomukite kõla või kalashnikovi valangutega.

Ometi on just see - vabaduse tegeliku tähenduse taastunnetamise kontrast andnud minu arvates Euroopale 21. sajandiks uue dünaamika. Mida aeg edasi, seda hägusamaks muutub Euroopat kunagi lõhestanud "raudse eesriide" kuvand ning seda jõulisem ja tegelikum on Euroopa idee süntees.

Kuid ajalugu pole Euroopa jaoks veel lõppenud. Või täpsemini öeldes - tänased väljakutsed pole sugugi kergemad kui need, mis olid 1980ndatel aastatel Lääne-Euroopa liidrite igapäevases "menüüs".

Seejuures kõige tähtsam - vabaduse kaitse ja tugevdamine selle kõige laiemas mõttes on täna sama aktuaalne kui see oli Berliini müüri langemis eel ja ajal. Euroopa Liit ja NATO on osutunud suurepärasteks motivaatoriteks vabaduse idee tugevdamiseks Euroopa idaservas.

Sajandite vältel väga erinevaid poliitilisi taustssüsteeme üle elanud Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on tänaseks kujunenud iseenesestmõistetavaks Euroopa osaks. Tõsi, läheb veel aastaid, et eeskätt majanduslikku järge parandada. Samas on arengutrajektoor teada ning eesmärk kõigile mõistetav.

Kuid ometi ei tunne mitte kõik Euroopa riigid veel ennast piisavalt turvaliselt ja integreeritult, et kohati haprana näivat vabadust püsivamaks muuta. Seepärast olen veendunud, et eelolevad 20 aastat toovad Euroopas endaga kaasa suuri muutusi. Selle aja sisse võib mahtuda vaba Euroopa triumf, kuid välistatud pole ka selle sama vabaduse vundamendi tõeline proovilepanek.

Eestil nagu teistelgi vaba Euroopa riikidel on ühine vastutus meie tuleviku ees. Berliini müüri langemine õpetas, et ühiselt kaitstud ning järjekindlalt levitatud vabaduse idee suudab murda ka kõige kangema vastupanu.