Põhiseaduspatriotism ei ole võluvits
Mõni aeg tagasi õiguskantsler Indrek Tederi pakutud mõte põhiseaduspatriotismist ning kodanikukesksest identiteediloomest Eestis on kindlasti väärt lisandus ühiskonna suurema sidususe saavutamise arutellu, kuid minu arvates pole see siiski murrangut toov võluvits.
Halvimal juhul võiks põhiseaduspatriotismi eelistamine kujuneda isegi teataval määral ohtlikuks. Kui selle mõtteks on valehäbis taandada Eesti omariikluse ja identiteedi põhitelg, siis tegelikult võiksid selle idee autorid võtta kasutusele hüüdlause: no pasaran! Ühiskonna sidususe asemel saavutame risti vastupidise tulemuse.
Ma ei jaga nende hädakisa, kes pidevalt räägivad integratsiooni läbikukkumisest ning kes kasutavad Eestis elavaid teisi rahvusi mingi väljapressimismalakana. Või veel hullem, Eesti enda identiteedi ja omariikluse nõrgendamiseks. Seda viimast kahjuks nägime päris ilmekalt ka kohalike valimiste kontekstis.
Leo Kunnas kirjutab tänases Eesti Päevalehes, et põhiseaduspatriotismile pole mõistlikku alternatiivi. Ta arvab, et 1930ndate lõpus ei suutnud tšehhid pakkuda sudeedisakslastele midagi mõisltikku. Ju polnud iseseisev Tšehhi riik piisavalt mõistlik alternatiiv, võiks vastu arvata.
Gruusia püüdles Lõuna-Osseetias regionaalse sidususe ja heaolu tagavate lahenduste suunas. Veendusin selles oma silmaga 2007. aasta novembris. Ometi on tänaseks need head näited kodanikukaitse sildi all Venemaa tegevuse tõttu sõna otseses mõttes maatasa tehtud.
Nagu näha võib põhiseaduspatriotism väga vales mõttes olla ka sõdade ajendiks. See on muidugi äärmus, kuid eks see kodanike kaitse loogika sõjalise invasiooni ajendina omab puutumust põhiseaduspatriotismi. Kunnasel on õigus, et selline patriotism on vaid suurte "privileeg".
Euroopa Liidu ja üldse avatud maailma tingimustes on kitsas rahvuskesksus kahtlemata oma aja ära elanud. Küll aga pole rahvuskesksus selle laiemas või täpsemini riigipoliitilise identiteedi tähenduses kuhugi kadunud. Rahvussümbolid (poliitilises tähenduses) nagu iseseisvuspäevad ning pöördeliste ajalooliste sündmuste tähistamine pole ei Soomes ega Prantsusmaal, Itaalias ega Iirimaal kuhugi kadunud.
Alles 2006. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal avastas Saksamaa, et oma rahvuslippu võib julgemalt lehvitada.
Miks siis meil peaks olema kuidagi teisiti. Ma olen kindel, et Teder ei mõelnud loobumist ajaloolisest identiteediteljest abstrakste legalismi kasuks. Ta teab suurepäraselt, et juurteta või ühiskonna ühisosa jagamist eiravad kodanikud ei tugevda, vaid nõrgendavad üldist riigi sidusust ja sisemist julgeolekut.
Õigusriiklus ning kodanike võrdsus seaduse ees on tõepoolest väga suur alternatiiv sellele, mida võime näha näiteks idanaabri juures. Parimaks näiteks on 2007. aasta aprillisündmustes osalenute üle peetud kohtuprotsessid.
Huvitav, kui põhiseaduses toimub muudatus (mis on demokraatliku vaidluse loomulik tulemus), mis pole teatud osale ühiskonnast meeltmööda, kas siis kaob koos sellega ka patriotism?
Meie eesmärgiks ehk strateegia pealiiniks on sidusa, efektiivsele ja samas solidaarsele koostoimele suunatud ühiskonna tugevdamine. See on sisuliselt raamitud ka meie põhiseadusesse. Küll on aga selle saavutamiseks erinevad taktikalised sammud. Kaasa arvatud ka võimalikud muudatused või kohendused meie seadusandluses, sealhulgas kodakondsusseaduses.
Gruusia püüdles Lõuna-Osseetias regionaalse sidususe ja heaolu tagavate lahenduste suunas. Veendusin selles oma silmaga 2007. aasta novembris. Ometi on tänaseks need head näited kodanikukaitse sildi all Venemaa tegevuse tõttu sõna otseses mõttes maatasa tehtud.
Nagu näha võib põhiseaduspatriotism väga vales mõttes olla ka sõdade ajendiks. See on muidugi äärmus, kuid eks see kodanike kaitse loogika sõjalise invasiooni ajendina omab puutumust põhiseaduspatriotismi. Kunnasel on õigus, et selline patriotism on vaid suurte "privileeg".
Euroopa Liidu ja üldse avatud maailma tingimustes on kitsas rahvuskesksus kahtlemata oma aja ära elanud. Küll aga pole rahvuskesksus selle laiemas või täpsemini riigipoliitilise identiteedi tähenduses kuhugi kadunud. Rahvussümbolid (poliitilises tähenduses) nagu iseseisvuspäevad ning pöördeliste ajalooliste sündmuste tähistamine pole ei Soomes ega Prantsusmaal, Itaalias ega Iirimaal kuhugi kadunud.
Alles 2006. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal avastas Saksamaa, et oma rahvuslippu võib julgemalt lehvitada.
Miks siis meil peaks olema kuidagi teisiti. Ma olen kindel, et Teder ei mõelnud loobumist ajaloolisest identiteediteljest abstrakste legalismi kasuks. Ta teab suurepäraselt, et juurteta või ühiskonna ühisosa jagamist eiravad kodanikud ei tugevda, vaid nõrgendavad üldist riigi sidusust ja sisemist julgeolekut.
Õigusriiklus ning kodanike võrdsus seaduse ees on tõepoolest väga suur alternatiiv sellele, mida võime näha näiteks idanaabri juures. Parimaks näiteks on 2007. aasta aprillisündmustes osalenute üle peetud kohtuprotsessid.
Huvitav, kui põhiseaduses toimub muudatus (mis on demokraatliku vaidluse loomulik tulemus), mis pole teatud osale ühiskonnast meeltmööda, kas siis kaob koos sellega ka patriotism?
Meie eesmärgiks ehk strateegia pealiiniks on sidusa, efektiivsele ja samas solidaarsele koostoimele suunatud ühiskonna tugevdamine. See on sisuliselt raamitud ka meie põhiseadusesse. Küll on aga selle saavutamiseks erinevad taktikalised sammud. Kaasa arvatud ka võimalikud muudatused või kohendused meie seadusandluses, sealhulgas kodakondsusseaduses.
Samas olen veendunud, et riik peab oluliselt rohkem ja targemini panustama tolerantsuse ning kõige paremas mõttes Eesti-lojaalsuse tugevdamisele. Ja seda mitte ainult siin elavate venelaste ja teiste rahvuste, vaid ka eestlaste endi hulgas.
Kommentaarid
Sellest algas ka pronkssõduri saaga. Haridusministeeriumi tegematajätmisest Mailis Rand-Repsi ajast või veel varasemast. Ei ole ma veendund et isand Lukas ka asju kulgema saand oleks. On ju tänaseni probleeme õpetajate keeleoskusega, rääkimata sellest et õpiprogramm ja õpivahendid oleks Eesti-kesksed, mis siis et muuhulgas ka venekeelsed.