NATO peasekretär eelistab reaalpoliitikat
NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen (foto NATO kodulehelt) pidas eile Brüsselis oma esimese suurema kõne. Selle sisuks olid alliansi suhted Venemaaga, alapealkirjaga - Uus algus. Rasmussen pidas selle päev pärast president Obama teadet, milles ta loobus raketikilbi osiste paigutamisest Poola ja Tšehhi.
Kõigest aasta aega tagasi kuulutas NATO, et pole valmis jätkama Venemaaga suhteid stiilis business as usual. Nüüd kuulutab Rasmussen oma kõnes, et "me peame kõik püüdlema sellise Euro-Atlandi julgeolekuarhitektuuri poole, kus Venemaa näeb oma osalust."
Kõne ise pole kuigi detailne ega ava ühtegi tahku, mida me seni ei teaks või millisel teemal poleks viimasel ajal juttu olnud. Rasmussen rõhutab Venemaa rolli nii tuumarelvastuse piiramisel, terroirsmi vastu võitlemisel kui Afganistani probleemide lahendamisel. Isegi NATO uue strateegilise kontseptsiooni loomisel võiksid Venemaa eksperdid kaasa lüüa, pakub Rasmussen.
Taani ekspeaministri kõnest käis korduvalt läbi rõhuasetus reaalpoliitikale ("minu ettepanek nõub realismi"). Tegelikult peegeldab esimese kõne teema valik ilmekalt, mis on NATO uue peasekretäri prioriteedid. Mõneti üllatavalt, peaksin ütlema.
Rasmussen püüdleb Venemaaga paremate suhete poole ning seda ei saa ju iseenesest kuidagi taunida. See oleks kogu alliansi huvides. Kuid ajal, mil Venemaa peab NATOt üheks suurimaks julgeolekuohuks ning harjutab oma sõjaväge NATO vastu tegutsema, kõlab Rasmusseni jutt pisut liiga looritatud soovmõtlemisena.
NATO uuelt peasekretärilt oleks tema esimeses poliitikakõnes oodanud pigem neid rõhuasetusi, mis täna tähtsad ennekõike alliansile endale - lääneliku väärtusruumi ning demokraatlike põhimõtete kaitsmine läbi kollektiivkaitse elementide tugevdamise.
Kommentaarid
Jah, on kahju, et Georgiat ja Ukrainat ei jõutud seekord paati võtta. Väärtustepõhise välispoliitika aeg on selleks korraks lõppenud. Kord on jälle realpolitik'i käes.
Minu arust ei tasu seda nii hirmsasti taga nutta, Marko. Need asjad vahelduvad nagu aastaajad. Kadunud suve ei nuta ju keegi taga. Oli teada, et see lõppeb, ja on teada, et ta tuleb uuesti. Ka väärtustepõhine välispoliitika tuleb jälle - siis kui realpolitik oma vastikusega on kõiki jälle ära tüüdanud.
Seni aga: valmistume talveks, selle asemel, et suve taga nutta. Meie ülesanne: ellu jääda.