Krynica majandusfoorumilt
Ennast Ida-Euroopa Davosiks pidav Krynica majandusfoorum on küll suurejooneline kvantiteedis, kuid kvaliteedis on veel kõvasti areneda. Eeskätt tähendaks see suuremat rahvusvahelisust ning väikelinnas endas paremaid hotelle ja infrastruktuuri. Ka juurdepääs pole kergemate killast.
Ligi paari tuhande osaleja ning kümnete väitluspaneelidega foorum on kohati ikka väga Poola-keskne. Ilmselt tingib selle asjaolu, et kogu ürituse sponsorlistil on hulk Poola enda ettevõtteid ja organisatsioone. Peale poola keele oli ehk rohkem kuulda vaid vene keelt.
Suurematest nimedest olid kohal näiteks presidendid Walesa ja Kwasnievski, Euroopa Parlamendi president Buzek, välisminister Sikorski, Hispaania endine peaminister Aznar, Euroopa Komisjoni volinik Verheugen, Venemaa endine peaminister Gaidar ja ajaloolane Davies.
Ilmselt pisut kohaliku omapäraga ei suutnud korraldajaid hoida kinni ajakavast ning liiga suureks paisutatud paneelid ei jätnud ruumi aruteludeks. On päris kindel, et Lennart Meri konverents Tallinnas on oma fokusseerituselt, teatava intiimsuse ning väga hea korralduse poolest Krynica kõrval tõeline tegija.
Minule ehk kõige huvitavamad diskussioonid puudutasid Euroopa julgeolekut ja suhteid Venemaaga. Esiteks üldmulje – Euroopas ja USAs on väga suur arvamuste erisus eelnimetatud teemadel. Teisalt on Venemaa esindajad selgelt agressiivsemad, kuid samas sihikindlamad.
Ehk kõige tõsisem sõnum tuli USA Demokraatliku partei esindajalt, kes kinnitas kuuldusi sellest, et Obama administratsioon on loobumas raketikilbi osiste paigutamisest Ida- ja Kesk-Euroopasse. Otsust veel pole, kuid loobumist toetavad jõud olevat ülekaalus.
Venemaa esindajad rääkisid tavapäraselt sellest, kuidas neid „keegi ei armasta ega mõista“. Samas lubati näiteks Ukraina NATO püüdlusi takistada kasvõi sõja hinnaga. Seda rääkis muide noor neiu Kremli moodustatud paremjõudude erakonnast.
Ise osalesin kahe paneelis. Ühes oli teemaks Läänemere regiooni julgeolekualased väljakutsed, teises Venemaa ja Euroopa Liidu suhted. Esimeses paneelis rõhutasin, et kogu regiooni julgeoleku tugevdamise seisukohalt on äärmiselt tähtis NATO-debati elavdamine Soomes ja ka Rootsis. Nord Streami torujuhe loob paratamatult täiesti uue julgeolekukeskkonna Läänemerel.
Teises paneelis tõin välja kolm tegurit, mis teevad lähiajal väga keeruliseks strateegilised ehk usalduslikud suhted Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Nendeks on esiteks süvenev ideoloogiline lõhe (demokraatlik Euroopa versus autoritaarne ja revisionistlik Venemaa); teiseks ühtse energiapoliitika puudumine Euroopas, mis teeb võimalikuks Venemaa jaga-ja-valitse taktika ning kolmandaks zero-sum taktikal põhinev mõjuväljapoliitika. Seejuures ei püüa Venemaa suurendada oma sõnaõigust mitte üksnes vahetus naabruses, vaid kogu Euroopas (sic! schröderiseerimine) ning murendada Euroopa ja USA liidusuhet.
Ligi paari tuhande osaleja ning kümnete väitluspaneelidega foorum on kohati ikka väga Poola-keskne. Ilmselt tingib selle asjaolu, et kogu ürituse sponsorlistil on hulk Poola enda ettevõtteid ja organisatsioone. Peale poola keele oli ehk rohkem kuulda vaid vene keelt.
Suurematest nimedest olid kohal näiteks presidendid Walesa ja Kwasnievski, Euroopa Parlamendi president Buzek, välisminister Sikorski, Hispaania endine peaminister Aznar, Euroopa Komisjoni volinik Verheugen, Venemaa endine peaminister Gaidar ja ajaloolane Davies.
Ilmselt pisut kohaliku omapäraga ei suutnud korraldajaid hoida kinni ajakavast ning liiga suureks paisutatud paneelid ei jätnud ruumi aruteludeks. On päris kindel, et Lennart Meri konverents Tallinnas on oma fokusseerituselt, teatava intiimsuse ning väga hea korralduse poolest Krynica kõrval tõeline tegija.
Minule ehk kõige huvitavamad diskussioonid puudutasid Euroopa julgeolekut ja suhteid Venemaaga. Esiteks üldmulje – Euroopas ja USAs on väga suur arvamuste erisus eelnimetatud teemadel. Teisalt on Venemaa esindajad selgelt agressiivsemad, kuid samas sihikindlamad.
Ehk kõige tõsisem sõnum tuli USA Demokraatliku partei esindajalt, kes kinnitas kuuldusi sellest, et Obama administratsioon on loobumas raketikilbi osiste paigutamisest Ida- ja Kesk-Euroopasse. Otsust veel pole, kuid loobumist toetavad jõud olevat ülekaalus.
Venemaa esindajad rääkisid tavapäraselt sellest, kuidas neid „keegi ei armasta ega mõista“. Samas lubati näiteks Ukraina NATO püüdlusi takistada kasvõi sõja hinnaga. Seda rääkis muide noor neiu Kremli moodustatud paremjõudude erakonnast.
Ise osalesin kahe paneelis. Ühes oli teemaks Läänemere regiooni julgeolekualased väljakutsed, teises Venemaa ja Euroopa Liidu suhted. Esimeses paneelis rõhutasin, et kogu regiooni julgeoleku tugevdamise seisukohalt on äärmiselt tähtis NATO-debati elavdamine Soomes ja ka Rootsis. Nord Streami torujuhe loob paratamatult täiesti uue julgeolekukeskkonna Läänemerel.
Teises paneelis tõin välja kolm tegurit, mis teevad lähiajal väga keeruliseks strateegilised ehk usalduslikud suhted Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Nendeks on esiteks süvenev ideoloogiline lõhe (demokraatlik Euroopa versus autoritaarne ja revisionistlik Venemaa); teiseks ühtse energiapoliitika puudumine Euroopas, mis teeb võimalikuks Venemaa jaga-ja-valitse taktika ning kolmandaks zero-sum taktikal põhinev mõjuväljapoliitika. Seejuures ei püüa Venemaa suurendada oma sõnaõigust mitte üksnes vahetus naabruses, vaid kogu Euroopas (sic! schröderiseerimine) ning murendada Euroopa ja USA liidusuhet.
Kommentaarid