Eestile soometumine ei sobi
Viimasel ajal on mõned Eesti suurettevõtjad arvanud, et me peaksime rohkem panustama kahepoolsete suhete parandamisele Venemaaga. Loomulikult on raske vastu vaielda mõttele, et meil võiksid olla suhted kõigi naabrite, sealhulgas Venemaaga normaalsed, heanaaberlikud ning vastastikku kasutoovad.
Ma olen nõus sellega, et kohati võiks meil Venemaa suunal tõepoolest olla rohkem laiemat strateegilist või sihipärast mõtlemist. Tihti on pelgad emotsioonid rohkem määranud, kui kaine analüüs või üksikküsimuste pragmaatiline lahtiarutamine. Samas tuleb mõista, et vaid ühe poole soovist jka tahtest suhete parandamiseks ei piisa.
Jüri Mõis toob suhete parandamise eeskujuks Paasikivi-Kekkoneni näite. Et vaadake, millised on Soome suhted täna Venemaaga. Tore, kuid selline lähenemine on meile põhimõtteliselt välistatud. Miks? Lihtsalt ajalood on olnud erinevad, millele midagi rajada. Eestile lihtsalt põhimõtteliselt ei sobi soometumine.
Eesti peab täna panustama hoopis teises suunas. Meie kahepoolsete suhete edenemine sõltub väga paljuski sellest, kuidas hakkavad kulgema kõnelused Euroopa Liidu ja Venemaa vahel uue partnerlusleppe üle. See on kanal, mille kaudu on kindlasti võimalik kaitsta ja edendada ka Eestile olulisi küsimusi. Seepärast on meil vaja täna selgeks vaielda kõik teemad detailideni, mis võiksid või peaksid ka selles tulevases leppes kajastuma.
Kuid et ei jääks väärat muljet, siis vaatamata kõigile raskustele tuleb meil kannatlikult, oma põhimõtteid teadvustades ja kaitstes püüelda selles suunas, et Venemaa ja Eesti vahel võiks ühel päeval tõepoolest valitseda normaalsed suhted. Kuid ärgem loogem illusioone - mingit kiirete lahenduste ja läbimurrete võlukepikest pole olemas.
Ma olen nõus sellega, et kohati võiks meil Venemaa suunal tõepoolest olla rohkem laiemat strateegilist või sihipärast mõtlemist. Tihti on pelgad emotsioonid rohkem määranud, kui kaine analüüs või üksikküsimuste pragmaatiline lahtiarutamine. Samas tuleb mõista, et vaid ühe poole soovist jka tahtest suhete parandamiseks ei piisa.
Jüri Mõis toob suhete parandamise eeskujuks Paasikivi-Kekkoneni näite. Et vaadake, millised on Soome suhted täna Venemaaga. Tore, kuid selline lähenemine on meile põhimõtteliselt välistatud. Miks? Lihtsalt ajalood on olnud erinevad, millele midagi rajada. Eestile lihtsalt põhimõtteliselt ei sobi soometumine.
Eesti peab täna panustama hoopis teises suunas. Meie kahepoolsete suhete edenemine sõltub väga paljuski sellest, kuidas hakkavad kulgema kõnelused Euroopa Liidu ja Venemaa vahel uue partnerlusleppe üle. See on kanal, mille kaudu on kindlasti võimalik kaitsta ja edendada ka Eestile olulisi küsimusi. Seepärast on meil vaja täna selgeks vaielda kõik teemad detailideni, mis võiksid või peaksid ka selles tulevases leppes kajastuma.
Kuid et ei jääks väärat muljet, siis vaatamata kõigile raskustele tuleb meil kannatlikult, oma põhimõtteid teadvustades ja kaitstes püüelda selles suunas, et Venemaa ja Eesti vahel võiks ühel päeval tõepoolest valitseda normaalsed suhted. Kuid ärgem loogem illusioone - mingit kiirete lahenduste ja läbimurrete võlukepikest pole olemas.
Kommentaarid
kui veab, on tegemist ajuloputuse saanud vene noorukitega, kes on viha internetis välja valavad. mis aga siis, kui ei vea? kas oleks liiga paranoiline arvata, et propaganda meie vastu on kuidagi organiseeritud?
isegi kui on kahtlane, kas tegemist on organiseeritud vastasega või mitte, peaks siiski analüüsima mida sellega ette võtta. ametlikult on anti-propaganda talituse tegemine vist võimatu, aga ega siis laiem üldsus kõigest ka teadma pea. lihtsalt selline mõte oli...
sa oled vist õnnelik inimene ning ei loe ntx delfi kommentaare :) seda sitta seal lugedes võinuks vabalt järeldada et eestlased on enamuses russofoobid ja venelased on enamuses eestlaste vihkajad...
marko: minu meelest on eesti siiski piisavalt iseseisev riik, et võiks sarnaselt soomega ise kujundada oma suhteid ja poliitikat venemaaga. erinevalt eestist on jah soomepoistel olnud jaksu punaarmeega kakelda, küll aga see sõda kaotati koos paraja maatükiga.. vaatamata sellele suudetakse seal elada pragmaatiliselt, ja iseseisvalt lahendada oma mured
ma olen pigem jagamas n.ö. "suurärimeeste" seisukohta, et kaine mõistuse asemel valitsevad meil välispoliitikas pigem emotsioonid ja ambitsioonid, ja need emotsioonid kohe mitte kuidagi ei aita kaasa paremate suhete loomisel (ükskõik kellega neid suhteid luua üritatakse)...