Jurmala jutud

Iga aasta mai lõpus Jurmalas peetav "Balti foorum" on üks iselaadne üritus. Sisuliselt on tegemist Moskva ühe sõpruskonna kogunemisega, kes teavad teineteist oma paarkümmend aastat ning on käinud Jurmalas viimased kümme aastat. Seltskonna vaimseks isaks on Igor Jürgens, kes on viimasel ajal tuntud ka kui president Medvedevile reformiprogrammi pakkuja.

Kahepäevasel konverentsil räägiti Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest (selles blokis esinesin ka mina), energipoliitikast, Venemaa suhetest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega, Venemaa enda tulevikust.

Midagi väga üllatavat konverents ei pakkunud. Venemaa esindajad (alates Irina Hakamadast ja lõpetades Aleksei Puškoviga) rääkisid suhetes Läänega eeskätt majandushuvidest ning hoidusid väärtusteemasid (a la õigusriigi teema) puudutamast. Positiivne oli siiski see, et Venemaa poolt kõlas ka arvamus, et ajalugu võiks taanduda vahetust päevapoliitikast. Kusjuures võimalusena viidati kuritegude eest vabandamist, nagu seda on tehtud Tšehhi ja Ungari puhul.

Võib olla ehk kõige märkimisväärsem oli hoopiski Washingtonis asuva Nixoni keskuse juhi Dmitri Simesi esinemine. Mainitud Moskva sõpruskonna hea tuttav Simes kandis ette ka siin blogis juba tähelepandud leviva trendijutu, mille kohaselt on Lääne ja Vene suhetes valitsevates pingetes süüdi NATO ja Euroopa Liidu laienemine.

Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on toonud nendesse liitudesse oma negatiivse ajaloomälu ning väidetavalt kasvatanud seeläbi oluliselt Vene-vastast meeleolu. Lisaks rääkis ta arusaamatult Georgia territoriaalsetest (!?) probleemidest Venemaaga ning oli kindel, et Ukrainat ja Georgiat ei tohiks kindlasti NATOsse lubada. Arvesse tuleb ju võtta ka Venemaa huve, rääkis Vene juurtega Simes.

Võtsin Simesiga diskuteerida, küsides muuhulgas, et miks ta oma analüüsis jätab kõrvale Venemaa viimaste aastate sisearengu. Ka Rootsi tuntud diplomaat Rolf Ekeus tuletas Simesile meelde, et Venemaa võiks loobuda imperiaalsetest ambitsioonidest ning suhted kindlasti muutuvad normaalsemaks.