Jurmala jutud
Iga aasta mai lõpus Jurmalas peetav "Balti foorum" on üks iselaadne üritus. Sisuliselt on tegemist Moskva ühe sõpruskonna kogunemisega, kes teavad teineteist oma paarkümmend aastat ning on käinud Jurmalas viimased kümme aastat. Seltskonna vaimseks isaks on Igor Jürgens, kes on viimasel ajal tuntud ka kui president Medvedevile reformiprogrammi pakkuja.
Kahepäevasel konverentsil räägiti Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest (selles blokis esinesin ka mina), energipoliitikast, Venemaa suhetest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega, Venemaa enda tulevikust.
Midagi väga üllatavat konverents ei pakkunud. Venemaa esindajad (alates Irina Hakamadast ja lõpetades Aleksei Puškoviga) rääkisid suhetes Läänega eeskätt majandushuvidest ning hoidusid väärtusteemasid (a la õigusriigi teema) puudutamast. Positiivne oli siiski see, et Venemaa poolt kõlas ka arvamus, et ajalugu võiks taanduda vahetust päevapoliitikast. Kusjuures võimalusena viidati kuritegude eest vabandamist, nagu seda on tehtud Tšehhi ja Ungari puhul.
Võib olla ehk kõige märkimisväärsem oli hoopiski Washingtonis asuva Nixoni keskuse juhi Dmitri Simesi esinemine. Mainitud Moskva sõpruskonna hea tuttav Simes kandis ette ka siin blogis juba tähelepandud leviva trendijutu, mille kohaselt on Lääne ja Vene suhetes valitsevates pingetes süüdi NATO ja Euroopa Liidu laienemine.
Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on toonud nendesse liitudesse oma negatiivse ajaloomälu ning väidetavalt kasvatanud seeläbi oluliselt Vene-vastast meeleolu. Lisaks rääkis ta arusaamatult Georgia territoriaalsetest (!?) probleemidest Venemaaga ning oli kindel, et Ukrainat ja Georgiat ei tohiks kindlasti NATOsse lubada. Arvesse tuleb ju võtta ka Venemaa huve, rääkis Vene juurtega Simes.
Võtsin Simesiga diskuteerida, küsides muuhulgas, et miks ta oma analüüsis jätab kõrvale Venemaa viimaste aastate sisearengu. Ka Rootsi tuntud diplomaat Rolf Ekeus tuletas Simesile meelde, et Venemaa võiks loobuda imperiaalsetest ambitsioonidest ning suhted kindlasti muutuvad normaalsemaks.
Kahepäevasel konverentsil räägiti Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest (selles blokis esinesin ka mina), energipoliitikast, Venemaa suhetest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega, Venemaa enda tulevikust.
Midagi väga üllatavat konverents ei pakkunud. Venemaa esindajad (alates Irina Hakamadast ja lõpetades Aleksei Puškoviga) rääkisid suhetes Läänega eeskätt majandushuvidest ning hoidusid väärtusteemasid (a la õigusriigi teema) puudutamast. Positiivne oli siiski see, et Venemaa poolt kõlas ka arvamus, et ajalugu võiks taanduda vahetust päevapoliitikast. Kusjuures võimalusena viidati kuritegude eest vabandamist, nagu seda on tehtud Tšehhi ja Ungari puhul.
Võib olla ehk kõige märkimisväärsem oli hoopiski Washingtonis asuva Nixoni keskuse juhi Dmitri Simesi esinemine. Mainitud Moskva sõpruskonna hea tuttav Simes kandis ette ka siin blogis juba tähelepandud leviva trendijutu, mille kohaselt on Lääne ja Vene suhetes valitsevates pingetes süüdi NATO ja Euroopa Liidu laienemine.
Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on toonud nendesse liitudesse oma negatiivse ajaloomälu ning väidetavalt kasvatanud seeläbi oluliselt Vene-vastast meeleolu. Lisaks rääkis ta arusaamatult Georgia territoriaalsetest (!?) probleemidest Venemaaga ning oli kindel, et Ukrainat ja Georgiat ei tohiks kindlasti NATOsse lubada. Arvesse tuleb ju võtta ka Venemaa huve, rääkis Vene juurtega Simes.
Võtsin Simesiga diskuteerida, küsides muuhulgas, et miks ta oma analüüsis jätab kõrvale Venemaa viimaste aastate sisearengu. Ka Rootsi tuntud diplomaat Rolf Ekeus tuletas Simesile meelde, et Venemaa võiks loobuda imperiaalsetest ambitsioonidest ning suhted kindlasti muutuvad normaalsemaks.
Kommentaarid
taolise sõnumi priitahtlik kordamine paneb mõtlema, kas pole?
Ei ole.
kui väga hästi tahta, võib öelda, et eurovisioonil toimunu on eesti-vastane vandenõu, kas pole? ;)
kui väita, et A ja B suhete halvenemises on alati süüdi A, siis kõlab jaburalt, kas pole?
kui aga vähendada absraktsiooni-taset ja öelda, et (külmas) sõjas võitnud pool jätkab kaotaja huvide (ettevaatlikku ja jõukohast) ignoreerimist, siis muutub asi arusaadavamaks. on loomulik, et kaotaja ihkab revanšši või vähemalt olukorra tasakaalustamist.
kuna meie jaoks tähendaks esimene olukorra kohest halvenemist ning teine selle halvenemise tõenäosuse suurenemist, siis on sul õigus.
või pingutasin nüüd seletusega üle?:)
kui selle muutumise eeldus/ajend oleks konfliktipotentsiaali vähendamine, ehk muutumine A-le sarnasemaks, siis võib püstitada hüpoteesi, et B võib-olla ei soovi või ei suuda seda? või järsku konfliktiseisund on hoopis sobivam/tulusam mingite eesmärkide saavutamiseks?
------
m - moderniseerumine ja läänestumine ei pruugi olla sama. juhul kui pead silmas liberaliseerumist, siis see toimub mitte kogu kommertsi, vaid ainult väike-ettevõtluse tasandil. suure e nn strateegiline businessi osas toimub pigem vastasmärgiline tegevus.
Kust on pärit andmed, et ainult väikeettevõtetel vabalt tegutseda lastakse? Mis on juhtunud keskmise suurusega ettevõtetega?