Väikeriigi presidendi keelteoskusest
Minu senine rahvusvahelise poliitika kogemus räägib ühte - mida rohkem keeli suudab väikeriigi poliitik rääkida, seda suurem võimalus on tal oma sõnumi kohaletoimetamiseks. Sõnaga - oma riigi huvide eest seismiseks. Nii nagu tegi seda näiteks president Lennart Meri.Keelteoskuses on eriti head Madalmaade esindajad, kuid ka mitmed poliitikud Ida- ja Kesk-Euroopast pole sugugi kehvema keeltevaistuga. Isegi president Putin on lisaks saksa luurekeelele suutnud juurde õppida viisakal määral inglise keelt.
Eesti tänasel presidendil on väga hea keeltepagas, mis kindlasti lubab tal erinevates situatsioonides vabu "nööbivestlusi" pidada. See on väga suur eelis paljude ees ning kindel tagatis, et Eesti huvide kaitsmine on võimalikest efektiivseim.
21. sajandi kontekstis pole midagi vaielda. Globaalses maailmas on edukad need, kes suudavad kommunikeeruda ning olla kiired oma sõnumite edastamisel. See kehtib ka keele- ning kultuurikonteksti hea tunnetamise kohta.
Erinevalt suurriikidest on just väikeriikide poliitikute suhtes nõudmine kõrgem, sest eeldada eesti keele oskust väljaspool Euroopa Liidu tõlkekoridore oleks ilmselt liiast. Samas on väga efektiivne meie endi suutlikkus ilma tõlketa hakkama saada.
Kõige selle juures on väga imekspandav president Ilvese äsjane intervjuu BBCle. Selle autor Tim Whewell, kes peab ennast ühtlasi russofiiliks, kirjutab muuhulgas järgmist:
"Why, I asked, did he not speak Russian? It seemed a reasonable question because Russian is the language of more than a quarter of Estonia's population. But for President Ilves it was not reasonable at all. Speaking Russian, he said firmly, would mean accepting 50 years of Soviet brutalisation because most Russian-speakers settled in Estonia only after it was occupied by the USSR towards the end of World War II."
Olgugi, et Kadrioru pressiteenistus on presidendi mõtet silunud ja täpsustanud, jääb ikkagi õhku küsimus - kas mitte ei astunud president siin lärtsaki ämbrisse. Eestis on ja jääb riigikeeleks eesti keel. Iga Eesti riigi kodanik peaks elementaartasemel valdama eesti keelt. Need on põhimõtted, millest me ei loobu.
Kuid miks süüdistada mõnda teist keelt ajaloos toimepandud kuritegude pärast. Isegi, kui selles keeles rääkijad nõudsid eelmisel aastal Tallinna tänavatel Venemaad tagasi. Kultuur ja keel on identiteetide osised ning nende ründamine tekitab asjatuid pingeid. Eriti, kui ühe riigi elanikkonnas on tuntav osa selles keeles kõnelejaid.
Alles eelmisel nädalal kogesin ise Tallinna Läänemere Gümnaasiumis õpilastega suheldes taaskord, milline tõeline rikkus on keelteoskus. Rääkisin nendele, kes on venelastena eesti keele kenasti selgeks õppinud, kui rikas on nende maailm nüüd. Ja see ei peaks olema veel kõik. Oma kodukoha tunnetus on ülioluline enda identiteedi loomisel ja sinna kuulub ka keel. Kuid sinna kuulub ka teadmine, et sa pole tõrjutud sellepärast, et sinu emakeel on see või teine.
Kommentaarid
Aga ämbrisse astus ta selle repliigiga küll. Liiga vaenulik oli see. Ja tulemuseks päevade kaupa mõttetut ja küllalt ebameeldivat meediakära.
Ja nendele inimestele (mitte eestlastele) vene keel just tähendabki Venemaa huvide esindatust siin ja lootust vanade okupatsiooniaegade taastulekut.
Minu meelest president Ilves just pidaski silmas et vene keeles rääkimine ongi sellele eestis elavale kogukonnale lootuse andmine ja toetamine, kes ootab brutaalse okupatsiooni taastamist.
Kui see eelnev oletus on õige, siis on Ilves ämbrisse astunud küll, aga ämber on teine. Endine ajakirjanik ei tohiks tunda end ajakirjanike seltskonnas liiga vabalt ja omajopelikult nagu Ilves end selle intervjuu käigus ilmselgelt tundis. Hea oleks saata ta meediakoolitusele (soovitan nt http://shimmin.biz/ -- sellest on päriselt ka kasu). Kui seda BBC juttu vaadata, siis ega seal ei ole ju Ilvest eriti tsiteeritud, paar lauset kokku pikka jutu kohta; ülejäänu on ajakirjaniku enda krutskiga ilumull -- selliste asjadega peaks oskama arvestada juba enne, kui intervjuu kokku lepitakse.
Me siin eestis pole lihtsalt harjunud, et on mujal üsna tavapärane suurema kaliibriga poliitikute kohta midagi kollasemat kokku klopsida.
Kuna väikeriigi president tähelepanu ei saa, siis nüüd reageeritakse lihtsalt üle.
Lisaks arvan, et parem kui president midagi ütleb, "on pildil" kui et kükitab Kadriorus ja sööb vaikse mõmina saatel rosinaid.
Ajakirjanikust saaks aru kuid miks poliitik tolmu keerutab???
Kas poliitiku roll on ammendunud ja tõmbab rohkemleheneegri amei poole?
Ootaks ka vastust!