Venemaa südametunnistuse hääl

Kui ühel riigil saab olla kollektiivset südametunnistust, siis Venemaal on selleks Sergei Kovaljov. Eeloleval pühapäeval, mil Venemaal valitakse presidenti, saab ta 78. aastaseks. Kuid mitte see pole oluline. Kovaljov on üks väheseid Venemaal, kes on suutnud läbi keerukate aastate säilitada oma põhimõtted ning usu inimese vabadusse ka Venemaal.

Andrei Sahharovi lähedase kaasvõitlejana langes ta juba 1974. aastal võimude tule alla ning viibis "keelatud kirjanduse" levitamise eest 10 aastat Mordva vangilaagris ja asumisel.

Sisuliselt kõik need aastad kuni eilse Putinit hoiatava avaliku kirjani, kus ta nimetab 2. detsembri parlamendivalimisi hullemaks valeks kui Stalini ajal, viitab kontrollimatu võimu taastootmise ohule ning kutsub üles eelolevatel presidendivalimistel protestiks bülletääni rikkuma, on Kovaljov seisnud põhimõttekidnlalt kodanikuvabaduste ning demokraatlike põhiväärtuste eest Venemaal. Teda on üleolevalt peetud ullikeseks ja elukaugeks, kes ei mõistvat Venemaa tegelikku väljavalitust. Kuid Kovaljov pole allunud santaažile ning otsestele ähvardustele. Ta on jäänud iseendaks.

Mäletan esimest kohtumist Sergei Kovaljoviga 1996. aasta algul Moskvas, mil Postimehe ajakirjanikuna tegin temaga intervjuu. Ka siis oli üheks teemaks avalik kiri, toona president Boriss Jeltsinile. Kovaljov oli just lahkunud presidendi nõukojast protsestiks Tšetšeenia sõja ning demokraatlikust kursist kõrvalekaldumise vastu. Juba siis arvas Kovaljov, et demokraatide võimaluseks on ühinemine ühe kandidaadi taha. Mida ei juhtunud siis, ei juhtunud ka nüüd, 12 aastat hiljem.

24. veebruaril president Putinile, valimiskomisjoni esimehele Tšurovile ja välisminister Lavrovile adresseeritud kirjas räägib Kovaljov valest ja valetamisest, mis kurnab Venemaad. "Varem tuli meie liidritel aastakümnete vältel igavalt ja ülbelt valetada, eitades kord Molotov-Ribbentropi pakti, siis vangistatud poolakate mahalaskmist Katõnis, ning Wallenbergi arreteerimist - sõnaga seda, mis oli ilmne kõigile teistele," kirjutab Kovaljov ning lisab, et valest on saanud ka kaasaegse Venemaa juhtide küüniline relv.

"Moderniseerides ja täiendades nõukogude ideoloogiat ja poliitilist praktikat, lõite te Venemaal poliitilise konstruktsiooni, kus teie vastu pole võimalik valimisi võita," järeldab Kovaljov. Kuid ometi talle nii omase rahuliku optimismiga loodab ta, et Venemaal tõusevad liidrid, kes suudavad riigi välja tuua häbiväärsest moraalsest kriisist ning järgida Ida-Euroopa riikide rahulikke võite despootia üle.

Avalik kiri lõpeb pöördumisega: "Siira ning pöördumatu lugupidamatusega, Sergei Kovaljov."