Väike lisandus Euroopa debatti

Äsja ilmunud Europe's World'i kevadnumbris on avaldatud ka siinkirjutaja arvamuslugu, kus polemiseerin Bela Kadari varasema artikliga seoses Euroopa võimaliku "muuseumistumisega" Aasia tõusu taustal.

Kuna lugu pole pikk, siis toon selle siin ära eesti keeles. Loomulikult oleks ülemisest viitest hea ette läbi lugeda ka Kadari artikkel.

"Bela Kadari artikkel on heas mõttes provokatiivne. Raske on mitte nõustuda tema arvamusega, et globaalses konkurentsis püsimiseks vajab Euroopa Liit tõsist noorenduskuuri. Samas ei ole minu arvates siiski põhjust liigseks pessimismiks. Vaevalt, et keegi Euroopa tänastest liidritest sooviks suunata meid vaid tolmuse ja igava muuseumieksponaadi rolli.

Aasia ja eeskätt Hiina jõuline esiletõus pole siiski ainus, mis peaks Euroopat sügavamatele reformidele sundima. Tegelikult on Berliini müüri langemisest 1989. aastal maailmakord oluliselt teisenenud. Murrangulised muudatused on sealhulgas toimunud Euroopas endas.

Tänane Euroopa Liit pole ju võrreldav paari tosina aasta taguse ajaga, kus kontinent polnud mitte üksnes lõhestatud, vaid ka tõsiselt sõltuv Nõukogude Liidu ning Ameerika Ühendriikide pinges suhetest.

Ma väidan, et kunagi varem pole Euroopa Liit olnud nii iseseisvat hoiakut kujundav kui nüüd. Tõsi, sellest, mida näeme ja tunneme täna, pole kaugeltki piisav läbilöögivõimelisema tuleviku kindlustamiseks Euroopa Liidule.

Samas on ilmne, et Euroopa Liit on elav ja arenev. Täpselt nii, nagu iga liikmesriik üksikuna. Poliitilised liidrid, kes eelistavad pidureid arengule, ei saa olla lõpuni edukad. Ajalugu pole seisma jäänud ning kogemused minevikust annavad lootust ka Euroopa tulevikule.

Euroopa reformileppe äsjane heakskiitmine valitsusjuhtide tasandil ning selle loodetav jõustamine 2008. aastal läbi ratifitseerimisprotsessi annab lootust, et Euroopa Liit ka tema tänases suuruses on võimeline muutuma efektiivsemaks ning otsustusvõimelisemaks.

Õigupoolest pole sellele ju alternatiivi, nagu osutab tabavalt ka Bela Kadar. Vaid ühtselt strateegilisi eesmärke tajuv ning väljakutsetele vastavaid meetmeid rakendav Euroopa Liit on võimeline säilitama või isegi tugevdama oma positsioone maailmapoliitikas.

Seejuures toimivad korraga mitmed edasisele arengule tõukavad survejõud. „Aasia sajandi” ettekuulutus on vaieldamatult üks olulisemaid liikumapanevaid jõudusid mitte üksnes Euroopale, vaid kogu maailma muutuvprotsessidele.

Ma olen veendunud, et eriti Aasiast lähtuva majanduskonkurentsi kasv sunnib Euroopa Liitu siseturu kiiremale reformimisele ja avatuse suurendamisele. Olgugi, et Lissaboni protsessis seatud eesmärgid jäävad ilmselt täitmata, ei tähenda see kindlasti mõtteviisi taandumist.

Innovatiivsus ning teadmistepõhisus on need võtmesõnad, mis on töötanud üksikute liikmesriikide puhul ning töötavad ka Euroopa kui terviku tuleviku nimel. Nende rakendamiseks on vaja kõigest poliitilist tahet.

Teiseks väga oluliseks Euroopa arenguteguriks on pingestuv globaalne julgeolekukeskkond, mille üheks osaks on ka energiajulgeoleku üha aktuaalsemaks muutumine. Meil lihtsalt ei ole teist valikut, kui suurema üksmeele leidmisega nendele väga tõsistele väljakutsetele vastata. Euroopa ühehäälsuse ja ühispoliitika nõue on võrdselt tajutud nii suuremates kui väiksemates pealinnades.

Sisemise harmoonia ja suurema ühtsuse saavutamine ongi Euroopa Liidu üks tähtsamaid eesmärke. See on korraga oluline nii konkurentsivõime kui julgeoleku tagamiseks. Sisemise ühtsuse osaks on ka Euroopa ühtse identiteedi loomine ja arendamine.

Euroopat on kerge lõhkuda ja tupikusse suruda, kui me ise anname eelistuse meie erisustele ja eraldi olemisele. Meie enda ühtsem narratiiv ehk meie Euroopa lugu suurendaks ka ühtsema poliitika kujundamist.

Ja muidugi last but not least. Euroopa Liidu tulevik sõltub ju väga palju ka sellest, milliseks ning millistesse piiridesse lõppkokkuvõttes me iseennast mõtleme. Kas Euroopa Ühendriigid on ka aastal 2050 vaid unistus või täitunud reaalsus, seda ei tea täna keegi. Kindel on vaid üks: tänasega Euroopa Liidu areng ei peatu."