Suursaadik Uspenski uued ja vanad tõed
Venemaa suursaadiku Nikolai Uspenski tähelepanu tekitanud intervjuu tänases Eesti Päevalehele paraku ei paota ust kahe riigi vaheliste suhete normaliseerimisele. Sisuliselt kordas Uspenski ammutuntud tõdesid ning lasi veelkord kuuldavale Venemaa uue "jaluletõusmise retoorika".
Intervjuus pole midagi üllatavat. Uspenski räägib etteantud jutupunkte ega laienda ühtegi teemat kindlatest piiridest kaugemale. Olgu see siis jutt kehtetust Tartu rahuleppest, piirilepingute kitsaskohtadest, Voronežis asuvate Tartu ülikooli varade saatusest, pronksiöö sündmuste süüdlastest või hoopiski Venemaa kuraasikusest Lääne demokraatia suhtes. Ja muidugi see sissetallatud rada: suhete kliima Eestiga ei võimaldavat Venemaal midagi enamat.
Sisuliselt rääkis Uspenski Eesti Päevalehele sama juttu kui 2006. aasta septembris Postimehele. Siis kõlas Uspenski vastus Eesti-Vene suhetest näiteks sellisena:
"Mida uut ma saan öelda? Suhted riikide vahel ei ole küsimus mõne inimese soovidest või kellegi isiklik mõttelõng, vaid objektiivne reaalsus, mis kujuneb karmidest objektiivsetest teguritest. Kuni me nende teguritega toime ei tule, seni ei ole võimalik midagi uut leiutada."
Uspenski hoiak pole muutunud. Näib, et tema tahtest sõltub vähe. Tegelik trendikujundaja on Venemaa siseareng. Kuna see liigub aga kääri demokraatlike väärtushinnangute ning õigusriikluse põhimõtetega, siis mitte üksnes Eestil, vaid kogu läänemaailmal (nii Euroopa Liidul kui USAl) on Moskvaga täna probleeme rohkem kui näiteks kümme aastat tagasi.
Aga midagi on selles intervjuus ka positiivset. Ka kõige suuremate erimeelsuste juures on alati parem rääkida, kui altkulmu põrnitseda. Küsimustele vastates lasi Uspenski ennast vähemalt korrakski välja sellest diplomaadi vutlarist. Kuigi jah, lõppkokkuvõttes ikka suurema kasutegurita.
Intervjuus pole midagi üllatavat. Uspenski räägib etteantud jutupunkte ega laienda ühtegi teemat kindlatest piiridest kaugemale. Olgu see siis jutt kehtetust Tartu rahuleppest, piirilepingute kitsaskohtadest, Voronežis asuvate Tartu ülikooli varade saatusest, pronksiöö sündmuste süüdlastest või hoopiski Venemaa kuraasikusest Lääne demokraatia suhtes. Ja muidugi see sissetallatud rada: suhete kliima Eestiga ei võimaldavat Venemaal midagi enamat.
Sisuliselt rääkis Uspenski Eesti Päevalehele sama juttu kui 2006. aasta septembris Postimehele. Siis kõlas Uspenski vastus Eesti-Vene suhetest näiteks sellisena:
"Mida uut ma saan öelda? Suhted riikide vahel ei ole küsimus mõne inimese soovidest või kellegi isiklik mõttelõng, vaid objektiivne reaalsus, mis kujuneb karmidest objektiivsetest teguritest. Kuni me nende teguritega toime ei tule, seni ei ole võimalik midagi uut leiutada."
Uspenski hoiak pole muutunud. Näib, et tema tahtest sõltub vähe. Tegelik trendikujundaja on Venemaa siseareng. Kuna see liigub aga kääri demokraatlike väärtushinnangute ning õigusriikluse põhimõtetega, siis mitte üksnes Eestil, vaid kogu läänemaailmal (nii Euroopa Liidul kui USAl) on Moskvaga täna probleeme rohkem kui näiteks kümme aastat tagasi.
Aga midagi on selles intervjuus ka positiivset. Ka kõige suuremate erimeelsuste juures on alati parem rääkida, kui altkulmu põrnitseda. Küsimustele vastates lasi Uspenski ennast vähemalt korrakski välja sellest diplomaadi vutlarist. Kuigi jah, lõppkokkuvõttes ikka suurema kasutegurita.
Kommentaarid