Ilves ja Paet vaikivad, Sarkozy räägib

Juhuslikult või mitte, kuid peaaegu samadele päevadele langesid Prantsusmaa ja Eesti suursaadikute kogunemised vastavalt siis Pariisis ja Tallinnas. Kui Prantsusmaa uuele presidendile Nicolas Sarkozy'le oli see esimeseks suuremaks võimaluseks oma välispoliitilise programmi tutvustamiseks, siis paraku Eesti seekordne (küll traditsiooniline) suursaadikute ja esinduste juhtide kokkusaamine on toimunud saladuskatte all.

Ka president Ilvese pressiteenistus (samuti nagu pea- või välisministri oma) ei ava katet teemadelt, millest koosviibimistel räägitud. Kuid ehk siis polnud midagi olulist, millest avalikkus teada võiks. Muide, parlamendi välis- ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmetel oli võimalus saadikutega vaid tunnikese püstijala lõunat süüa.

Seepärast jääb üle analüüsida Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy esmaspäeval peetud kõnet oma riigi suursaadikutele. Muide, kui prantsuse keel pole kodus, saab veebis leiduvatelt tõlkesofti pakkujatelt kiiret abi.

Sarkozy esimene programmiline välispoliitiline kõne määratles Prantsusmaa prioriteedid ning suurimad väljakutsed, millele lähiaegadel keskendutakse. Meile sümpaatselt alustas Sarkozy maailmas kujunenud olukorra analüüsimist osundusega nn Jalta ebaõiglase korra kokkuvarisemisele.

Ta tõi välja kolm peamist väljakutset, mis ühtviisi tähtsad nii Prantsusmaale kui kogu maailmale. Esimeseks ja suurimaks probleemiks pidas ta islami ja lääne võimalikku konfrontatsiooni. Seejuures viitas ta üha kasvavale liikumisele islami kalifaadi taasloomise suunas. Teiseks väljakutseks tõi Sarkozy maailma uute mõjukeskuste nagu Hiina, India, Brasiilia valutut sulandamist globaalsesse suhetevõrgustikku. Kolmandaks suurküsimuseks hindas ta aga kliimamuutuste, energiaküsimuste ning uute epideemiate probleemistiku.

Meile on tähtis mõista, et Prantsusmaa rahvusvahelist positsioneerimist alustas Sarkozy mitte läbi riigi rolli ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikmena või tuumarelvade omajana, vaid kui Euroopa Liidu ühe juhtiva liikmesriigina. "Euroopa tugevdamine jääb meie välispoliitika tähtsaimaks prioriteediks," ütles president Sarkozy.

Vastamaks küsimustele Euroopa tulevikust, sealhulgas Euroopa Liidu piiridest (sic! Türgi), kutsus Sarkozy looma nn tarkade komisjoni, kes hiljemalt 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimisteks pakuks välja oma nägemuse kontinendist aastateks 2020-2030.

Minu arvates on see väga hea mõte, sest Eruoopa uue reformileppe võimaliku ratifitseerimisprotsessi kõrval tuleval aastal oleks äärmiselt vajalik mõelda pisut strateegilisemalt Euroopa asendist ja rollist lähema paari kümnendi jooksul.

Kui Sarkozy idee tarkade komisjonist tõepoolest viiakse ellu, siis oleks äärmiselt oluline, et sellesse 10-12-liikmelisse kogusse (nagu seda näeb Prantsusmaa president) kuuluks ka keegi Euroopa väikeriikidest, miks mitte Eestist. Meie endi sellesügisene arutelu valitsuse Euroopa poliitika programmi üle 2007-2011 oleks heaks eelduseks mitmegi idee läbitöötamiseks või ka väljakäimiseks.

Eelnevaga sama tähtsaks ja oluliseks võiks pidada Prantsusmaa soovi oma eesistumise ajaks 2008. aasta teisel poolel uuendada Euroopa julgeolekustrateegiat. Sarkozy soov tugevdada Euroopa Liidu enda strateegilist võimekust samas NATO tegevusi ja võimekusi dubleerimata on samuti vaid tervitatav hoiak.

Euroopa Liidu kasvavat rolli tähtsaks pidavana ning selle nimel töötavana võttis Sarkozy edasi lahata kolme peamise globaalse väljakutset ning nendele vastamist. Islami ja lääne suhete võimaliku pingestumise välltimise üheks esimeseks eelduseks peab Sarkozy koalitsioonijõudude õnnestumist Afganistanis. Tähtsaks peab ta ka ühiseid jõupingutusi islamiriikide mõõdukate ja moderniseerimisele suunatud jõudude toetamist, andes võimaluse avatud ja salliva islami mõjulepääsule. Ka näiteks tuumaenergia lubamine oma energiabilansi rikastamiseks on täiesti vastuvõetav, kuigi samas rõhutas Sarkozy, et ei tolereeri näiteks Iraani soovi tuumarelvastuda.

Ka rääkis Sarkozy Vahemere Liidu projektist, mis peaks keskenduma keskkonna ja üldarengu teemadele, võimaldamaks Vahemere piirkonnas tagada turvalist majanduse kasvu, kultuuride dialoogi ja sotsiaalset arengut.

Reaalpoliitist maailma analüüsides leidis Sarkozy, et kujunemas on nn "suurriikide uus kontsert". Selle sisuks on maailma muutumine multipolaarsemaks. Jõukeskusteks nimetab ta USAd, Venemaad (osundades samas viimase küünilistele energiamängudele), Hiinat (kes energiaturvamisel laiendab mõju maailmas, eriti Aafrikas), aga ka Euroopa Liitu.

ÜRO julgeolekunõukogu uute alaliste liikmetena näeb Sarkozy Jaapanit, Saksamaad, Indiat, Brasiiliat ja üht riiki Aafrikast. G8 peaks aga aeglaselt kujunema G13ks, liites siis veel Hiina, India, Brasiilia, Mehhiko ja Lõuna-Aafrika Vabariigi.

Kogu selle "suurriikide uue kontserdi" juures pidas Sarkozy siiski oluliseks viidata ka põhiväärtuste - inimõiguste ja demokraatia kaitsele. Tõsi, seda tegi ta küll ilma suurematele probleemidele osundades.

Kokkuvõtvalt on oluline, et Prantsusmaa uuele presidendile näib tähtsaimaks prioriteediks olevat Euroopa Liit ning selle tugevdamine. Olgugi, et väikeriikidele võib kõlada "suurvõimude uus kontsert" pisut kõhedalt, on Sarkozy arusaamine Jalta "valest maailmast" ning ühise Euroopa tähtsustest paljulubav.

Viimasel ajal on Eestis olnud arusaadavalt väga palju keskendumist nii suhetele Venemaaga kui ka ajalooteemadele. Viimaseid mõistetavalt tähtsaks pidades tahaks siiski rõhutada, et meie enda turvalisem tulevik sõltub väga palju sellest, kui osavõtlikud oleme Euroopa teemadel. Seepärast sooviks ka meie välispoliitilises diskursuses ehk diskussioonis näha rohkem vaidlusi Euroopa tuleviku üle ning meie rollist selles.

Super Gerd, super Sass!!

Palju õnne värskele maailmameistrile Gerd Kanterile ning sama tublile Aleksander Tammertile! Mõlemad kinkisid meile suurepärase võistluse ning Eestile taas suurepärase põhjuse iseenda üle uhke olla.

Usun, et tänasest sai ametlikult alguse Gerdi valitsemisaeg kettaheites. Arvestades tema ja ta meeskonna sihikindlust, siis Eesti saab veel pikki aastaid rõõmu tunda kui maailma vägevaim kettaheitemaa. Suurepärane!

Nii töötab Vene propaganda III

Teinekord võib kuulda arvamust, et Vene propagandaveskid tulistavad tühja ega suuda kõigutada Eesti kui tarmuka ja positiivse väikeriigi kuvandit meie partnerriikide seas. Tõsi, enamus laske läheb tõepoolest taevasse. Kuid massiivne ja sihikindel "teemakäsitlus" jätab paratamatult siia-sinna ülesse küsimusi või isegi arvamusi, et kas Eesti mitte tõesti ei ole natsistumas.

Mõni aeg tagasi kuulsin ühelt Tallinnas resideeruvalt lääneriigi suursaadikult, kuidas tema riigi välisministeerium on pidanud viimasel ajal vastama oma kodanike küsimustele Eestis valitseva olukorra kohta.

Täna kuulsin ühelt oma tuttavalt, kuidas ta mõni nädal tagasi langes Budapestis kohalike noorte mõnituste ohvriks. Tema Eesti numbritega mikrobussi pilluti hamburgeritega, saateks kõlasid fašistiks kutsuvad sajatused. Tõenäoliselt pole see ilmselt erandlik üksikjuhus.

Toon siinjuures veel ühe näite, millised on Vene riigimeedia võimalused. Teemaks ühe Eesti ministri sünnipäevaloo kajastus.

Kõigest sellest kirjutades ei taha ma siiski mitte üksnes osundada probleemile, vaid ka kutsuda üles kõiki huvitatuid meie infopoliitika ning riigi kuvanditurbega tõsisemalt tegelema. Tean, et valitsusel on mõned sammud juba astutud, kuid kindlasti vajab teema pikaajalist ja väga sihikindlat strateegiat.

See puudutab väga erinevaid sisendeid ja tegevusi, alates avalik-õigusliku ringhäälingu reformist kuni konkreetsete infojulgeolekualaste sammudeni välja. Et aga hetkel pean selle loo lõpetama, siis jätan endale võimaluse juba varsti teema juurde tagasi tulla.

Nii töötab Vene propaganda II

Tänu ajakirjanik Ahto Lobjaka ühele vestlusringi osundusele leidsin veebikeskkonnast Facebook hea näite sellest, kuidas Eesti-vastane propaganda kasutab kõige erinevamaid vahendeid. Sealhulgas siis ka populaarseid veebikeskondi.

Üle poole tuhande liikme endaga kaasa rääkima kutsunud teema kõlab: "Prevent Nazis from Return". Selle sissejuhatavaks looks on kellegi "Toomase" arvamus sellest, kuidas ta ei taha elada natslikus Eestis. Siin see on:

"Honestly, it is doleful for me to admit that I live in a country where some people decided they could sneeze at the cherished memory of soldiers who died fighting for liberation of Estonia from the fascist army. I mean members of Estonian parliament who decided to "reward" the liberators with a bill that enables to actually destroy all memorials in their honor and humiliate the feelings of people who managed to survive though they were really close to death by hands of the Nazis. How did it happen that brassbound nationalists of Estonia (who prefer fascist ideals rather than common principals of democracy) came to power in this country?! For example leaders of political parties that voted in favor of this act - Juhan Parts, Andrus Ansip, Tunne Kelam - they all are far rights who give eye-teeth for rehabilitation of Nazism. Why is there no one in Estonia itself who is able to stand against spread of the fascist taint? I know there are quite many anti-fascist organizations in Western Europe, why are they inactive? I am a native Estonian and I just want my country be free of fascism and nationalism. Please, help my country overcome this disease of Nazism! Stop Estonian fascists amongst in the government!" Toomas - "Don't want to live in fascist Estonia"

Tõenäoliselt on "Toomas" lihtsalt väljamõeldud isik, sest keskkonna loojatel ei näi küll midagi ühist olevat Eestiga või eestlastega. Lisaks on siis viited sellistele pärlitele nagu "Bronze soldier forgive us" ja muud "huvitavat". Olgugi, et keskkonna loomine nähtavasti langes kokku pronksiöö sündmustega, on see jätkanud oma elu siiani.

Eesti kui natsiriigi kuvandi pressimise nimel on head kõik võimalused. Isegi kui nimetet keskkonna loojad on selle koostanud oma vabast tahtest, siis selle sisu kinnitab veelkord, kui ajupestud võivad inimesed olla. Lihtsalt loota, et see kõik möödub iseensest, oleks mugav enesepettus.

Venemaa päästmise plaan

Tänases The Sunday Times'is kirjutab Londonis eksiilis viibiv suurärimees Boriss Berezovski, kuidas Venemaad tagasi tuua demokraatliku arengu teele. Rõhutades, et Nõukogude süsteemi matkiv Putini Venemaa on määratud nii või teisiti kokkuvarisemisele, toob Berezovski kollapsi kaks võimalikku stsenaariumit: väline surve ning sisemine vastuhakk.

Väites, et Venemaal pole vabad valimised võimalikud, võtab Berezovski appi Inglise filosoofi John Locke'i mõtte rahvaülestõusust: "Kui valitsus rikub seadust, siis selle kõrvaldamine pole mitte õige, vaid ka ühiskonna vastutustundlike liikmete kohus." Tuge vastuhakule leiab Berezovski ka ÜRO Inimõguste Deklaratsioonist.

Mida siis tema arvates peab tegema? Eeskätt peab Lääs tunnistama Putini režiimi konstitutsioonivastasust, kusjuures selle esmaseks kinnituseks olevat Aleksandr Litvinenko mõrvamine Londonis. Lääs peab olema ühtne, et hoida ära Venemaa soovi kiskuda meid kõiki tagasi mineviku vastasseisudesse.

Üheks mõjuallikaks Putini eliidile näeb Berezovski Lääne pankades asuva potentsiaalse korruptiivse raha auditit. See lööks kõikuma Vene eliidi ning vähendaks usaldust Putini vastu, arvab Berezovski.

Samas ta usub, et tänaseks päevaks on kujunenud olukord, kus Putin ise on tõsise küsimuse ees: kas usaldada Venemaa presidendiamet kellelegi "ajutisele asjurile" või jätkata "rahva teenimist" vaatamata põhiseaduslikele piirangutele.

Kõige selle peale võib ju arvata, et Boriss Berezovski tegevus Putini kukutamiseks on kantud isiklikust vihast ja kättemaksusoovist. Oli ju suuresti tema, kes 1999. aastal tõstis Putini tsaaritroonile. Berezovski lootus Kremlit omatahtsi kontrollida, nii nagu 1990ndate teisel poolel, kukkus aga kiiresti kuristikku. Putin ja tema lähikond mängisid Berezovski osavalt üle.

Loomulikult ei kõla kaasajal kuigi veenvalt avalikule rahvaülestõusule kutsumine. Eriti veel siis, kui Venemaal suurem osa elanikest nähtavasti tõemeeli naudib nafta- ja gaasidollaritega kindlustatud stabiilsust. Isegi, kui see on ajutine. Poliitilised vabadused on Venemaal alati olnud mahasurutud, mistõttu ka suurem osa elanikkonnast ei mõista, kui Lääs räägib demokraatiast või sõnavabadusest. Seda peetakse Venemaa-vastaseks salaplaaniks.

Kuid ikkagi, Berezovskil on õigus, kui ta kutsub Läänt olema ühtne ning järjekindel. Reagani ja Thatcheri liidrirolle idealiseerides näeb ta just Venemaa suunal tugeva positsiooni vajalikkust ning "eesliinil" olevate riikide nagu Gruusia, Ukraina ja teiste Ida-Euroopa riikide jäägitut toetamist.

Savisaare uskumatud unistused

Augusti lõpp on käes ning sisemise paugutamise aeg jälle tulekul. Täna uudiste pealkirju tootnud Keskerakonna konkurentsitu esimehe Edgar Savisaare arvamus, et Eesti poliitiline maastik on juba jagunenud kahe poliitilise jõu vahel, on küll rohkem huupi lajatamine või õigemini õlekõrrest haaramine.

Savisaare poliitinstintkid on teda ju kogu aeg tegelikult alt vedanud. Mõelgem kasvõi viimatisele "malemängule" Rahvaliiduga. Iseenesest piisavalt püsiva, kuigi viimasel ajal stagneerunud või hoopiski toetajaid kaotanud Keskerakonna soov luua kuvand kahe liberaalse erakonna (Kesk- ja Reformierakond on ju mõlemad ametlikult liberaalse maailmavaate esindajad) vastasseisust on konstruktsioon, mis ei kannata erilist kriitikat. See kõlbab rohkem turujutuks või oma toetajate hullutamiseks, kui passib nägemuseks Eesti sisepoliitilisest tulevikust.

Eesti kui meie lähinaabrite poliitiline ajalugu näitab, et pelgalt kaheparteisüsteem pole kuigi tõenäoline. Väikeriik oma sisemistes vastandumistes ning traditsioonides juba iseenesest toodab piisaval kogusel eriarvamusi, et nende kanaliseerimine ühte või kahte poliitvoolu pole eriti mõeldav. Pigem liigub Eesti traditsiooniliselt kolme maailmavaatelise poliitjõu tasakaalu otsingute suunas (näiteks Soome). Siin on pigem küsimus, kas Keskerakond suudab lähiaastatel vältida marginaliseerumist või nišistumist (osa venekeelsete elanike esindajana).

Ah jaa, veel üks pisiasi. Tänase SLÕhtulehe kaanefoto Tallinna linnapea"võimlemisharjutusest" tema erakonna verinoore peasekretärikandidaadiga kohe kuidagi ei kipu sisendama usku, et see erakond on üks Eesti tulevikujõude. Omaaegsete punalabrakate kõikelubatavusest võiksime juba ükskord üle saada...

USA põnevad luureanalüüsid

CIA äsja avalikustatud ettekannet 11. septembri eelloost netist otsides sattusin päris juhuslikult lugema kunagisi salajasi luureanalüüse, mis nüüdseks on kõigile avalikult kättesaadavad.

Rahvusliku Luurenõukogu poolt kirjutatud enam kui 1100 erinevat stsenaariumit ja analüüsi on päris huvitav allikas nendele, kes püüavad mõista, kui hästi on üks maailma juhtivamaid luureorganisatsioone võimeline globaalseid või regionaalseid olukordi hindama.

Dokumendid on perioodist 1946 kuni 1990ndate aastate algus, kusjuures uusi dokumente lisatakse kogu aeg juurde.

Huvitava teema või riigi leidmiseks saab kasutada otsingumootorit. Lugesin näiteks 39leheküljelist analüüsi The Soviet System in Crisis: Prospects for the Next Two Years, mis on kirjutatud vahetult enne Berliini müüri lagunemist, 1. novembril 1989.

Olgugi, et see dokument ei suutnud ette näha Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, mõistsid autorid juba siis, et ees seisavad Nõukogude ajaloo kõige turbulentsemad kaks aastat. Seejuures üheks oluliseks muutuste katalüsaatoriks peeti arenguid Ida-Euroopas.

Samuti arvati, et Balti rahvatse ja Moskva huvid põrkuvad dramaatiliselt, mis sunnib keskust kontrolli tugevdama. Täpselt see, mis juhtus ju 1991 jaanuaris.

Lisaks vanematele nüüdseks avalikustatud dokumentidele on päris põnev lugemine ka Rahvusliku Luurenõukogu (NIC) viimane globaalse tuleviku kaardistamine ehk siis Projekt 2020.

Viimasega sarnane prognoosimine, mis mõeldud avalikkusele, oleks minu arvates väga kasulik ettevõtmine ka Eestile. Kuidas meie näeme Eestit globaalses ja muutuvas maailmas näiteks aastal 2020? Selliste prognooside tootmine annaks võimaluse ka kaugemate strateegiliste tegevuste kaardistamiseks ning ressursside paremaks jaotamiseks just välis- ja julgeolekupoliitilistes küsimustes.

Epideemiad on kasvav julgeolekurisk

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) täna avaldatud aastaaruanne on üksjagu põnev ja vajalik lugemine, et mõista, millised potentsiaalsed nn pehmed ohud varitsevad meie julgeolekut ja heaolu.

Aruande koostajatele on peamiseks postulaadiks lihtne tõdemus, et kaasaegses globaalses ja tihedalt kokkusurutud maailmas on oht epideemiate levikuks suurem kui kunagi varem. 2006. aastal oli maailmas 2,1 miljardit lennureisijat, mis teeb mõistagi imelihtsaks epideemia leviku.

Alates 1970ndatest aastatest on välja arenenud 39 uut haigust ning ainuüksi viimase viie aastaga on WHO identifitseerinud enam kui 1100 epideemiajuhtumit, kaasaarvatud koolera ja linnugripp. Septembrist 2003 kuni septembrini 2006 on käsitletud 685 rahvusvahelist juhtumit, sealhulgas 78 Euroopas.

Gripiepideemia võiks näiteks halvimal juhul haarata veerandi maakera elanikest ehk 1,5 miljardit inimest.

Eesti tulevikule on kindlasti üheks kõige kurnavamaks probleemiks eelnimetet kontekstis kujunemas aidsitemaatika, mis juba lähematel aastatel nõuab riigilt märksa suuremaid ressursse. Ka resistantse tuberkuloosi teema on meil aktuaalne.

Epideemiariski mõju ei piirdu vaid konkreetse juhtumi ehk ohvritega, vaid globaalses meediamaailmas on lihtne tekkima ka paaniline ülereageerimine. Seejuures pole välistatud ka kunstlike mullide tekitamist suurte ravimifirmade huvides.

Kuid nii või teisiti, faktid räägivad kasvavatest ohtudest ning neid eirata oleks tõsine viga. Mulle tundub, et selles teemas võiks Eesti olla mõnevõrra aktiivsema profiiliga. Ka näiteks kodanikuühenduste kaudu rahvusvahelistes abiprogrammides.

Uus raamat Hodorkovskist

Kirjastuse Pegasus vahendusel on eesti lugejateni jõudnud Vene ajakirjaniku Valeri Panjuškini raamat "Mihhail Hodorkovski. Vaikuse vang". Kuna Pegasuse palvel eessõna kirjutades oli mul võimalus selle raamatuga varem tutvuda, siis võin kinnitada, et tegemist on väga hea ja julge looga ühe rikka mehe saatusest kaasaegsel Venemaal.

Ajalehe Kommersant vaatlejal Panjuškinil on minu arvates läinud korda kirjutada haarav ning samas ka kriitilist meelt säilitav lugu Hodorkovskist, tema sisemisest vabanemisest ning sellest tulenenud konfliktist president Putiniga.

Iseenesest ei ole raamat üles ehitatud sensatsioonilistele infokildudele (kuigi mitmed nüansid olid vähemalt mulle seni teadmata), vaid on eeskätt hinnatav tema terviklikkuse ning vabaduse ideed Venemaal läbi Hodorkovski lahtimõtestavana.

Panjuškin on kasutanud päris mitmel pool Hodorkovski kirju vanglast. Tõsi, ta pole päris kindel, kas need on ikka Hodorkovski kirjutatud. Kuid siiski. Ühes sellises kirjas ütleb Hodorkovski Putinile õnnesoove saates: "Teil on täna olemas peaaegu kõik. Ma tahan Teile soovida seda vähimat, mida Teil ei ole: vabadust ja rahu".

Tänase Venemaa paremaks mõistmiseks on Panjuškini raamat igal juhul hea abiline. Soovitan seda kõigile.

Olga oli täna väga tubli

Läinud nädalavahetus oli Eesti golfiklubides sisemiste meistrivõistluste aeg. Nii ka meil, Jõelähtmel. Mängisime neljas eraldi klassis: algajad, seeniorid, punktimängijad ja löögimängijad. Minu osaks oli mängida punktimängijate klassis. Kaks päeva põnevat võistlust lõppes siinkirjutajale punktimängus teise koha võitmisega.

Kuigi esimese päeva järel võis loota ehk rohkematki (43 punkt), siis kaks päeva panid paremusjärjestuse paika. Mängisin nii eile kui täna finaalpaaris Olga Koldinaga ning pidin kahe päeva kokkuvõttes tunnistama tema paremust.

Olgugi, et Olga mängis suurema HCP tasemelt (temal 44, minul 28), oli tema eilne ja tänane mäng väga hea. Igatahes suurepärased kaks päeva ning kinnitus, et Estonian Country and Golf Club on väga tugeva vaimse ja ka rahvusvahelise sisekliimaga golfiklubi.

Eriti tahaks aga siinkohal välja tuua Martin Toomi suurepärast tulemust tänaselt teiselt päevalt, kus ta suutis lüüa kaks lööki alla pari (70). Martin oli parim täna üldarvestuses ja on nüüdsest parim Eesti mängija händikäpi järgi. Võistluse tulemusi vaata meie klubi koduküljelt: http://www.egcc.ee/.

Külma sõja ikoon on tagasi

Päeval, mil Moskvas summutati BBC venekeelse raadiojaama ülekanded FM lainealal, kuulutas president Putin Venemaa strateegiliste pommitajate regulaarsete kaugpatrullide taasalustamisest.

Shanghai Koostöö Organisatsiooni (SKO) suurõppusi jälginud Putin andis teada, et seoses ohtude suurenemisega Venemaa julgeolekule alustatakse taas 1992. aastal külmutatud kaugpommitajate patrullidega.

Strateegiliste kaugpommitajate TU-95 (NATO koodnimi Karu) aktiivsesse suurkasutusse võtmine viib otseselt mõtted Külma sõja aegadesse. Just neid propellerhiide nimetati veel kaks kümnendit tagasi "Külma sõja ikoonideks", kuna nende tegevusulatus ning relvastus valmistasid lääneriikidele tõsist peavalu.

Sisuliselt on tegemist järjekordse sammuga Venemaa mõjuvõimu vähemalt näilisel kasvatamisel maailmapoliitikas, mille üheks osaks on äraproovitud hirmutamistaktika taasrakendamine.

Kreml on juba mitmendat kuud kavakindlalt suurendanud militaarkomponenti oma välispoliitilises positsioneerimises, mille avalik eesmärk on olnud NATO ja eriti USA mõju kahandamine strateegilistes küsimustes.

Avalikku võidurelvastumist ning uusi pingeid Läänele pealesuruva Venemaa sarnane käitumine pole kuigi tark tegu. Rohkem lõhnab see revanšistliku jonni, kui sisuliselt läbimõeldud strateegia järele. Eriti kummastav on see situatsioonis, kus Venemaa tegelikud strateegilised ohud asuvad hoopiski lõunas ja idas.

Torujuhtmest ja Vladimir Socorist

Usutavasti paljud siinse blogi lugejad teavad, kes on Vladimir Socor. Jamestown Foundationi analüütik on minu hinnangul üks parimaid endise Nõukogude impeeriumi ruumi tundjaid, kelle kirjutised paistavad silma suurepärase asjatundlikkuse ning adekvaatsusega. Soovitan kõigil lugeda.

Socori eriline tähelepanu on viimasel ajal keskendunud mõistetavalt energiateemadele. Ka selle blogiloo ajendas kirjutama tema analüüs viimastest arengutest seoses Nord Streami projektiga.

Nagu mitmed analüütikud on varasemalt hinnanud, saab Nord Streami tegelik realiseerimine olema väga aeganõudev ning kulukas. Kui omanikud ise on praegu tõstnud projekti eeldatavat maskumust juba 50 protsendi võrra (4 miljardilt eurolt 6 miljardile), siis pole välistatud, et tegelik lõppsumma võib ületada 10 miljardi euro piiri.

Miks ikkagi see hullumeelselt kallis projekt osanikele nii tähtis on? Kas ainult "parasiitlikest transiitmaadest" (nagu nimetas Putin Ida-Euroopa riike) möödaminekuks või mäng on palju suurematele panustele?

Kui jälgida Gazpromi ja Venemaa poliitilise eliidi elik Putini tegevust viimase paari aasta jooksul, siis on päris ilmne, et Euroopa suunas on ette võetud väga jõuline ning kõikehaarav "gaasirünnak".

Torujuhtmetest kuni osava vahetuskauplemiseni välja - kõik see kipub teenima Venemaa üht peamist eesmärki - Euroopa lõhestamist ning uute eraldusjoonte tekitamist. Moskvas kardetakse kui tuld jutte Euroopa ühtsest energiapoliitikast, sest siis kaoks võimalus efektiivse divide et impera taktika kasutamiseks.

Kahjuks näib siiski Euroopa Liidu ühtne energiapoliitika veel väga kauge tulevik, kuigi liikumine selles suunas on alanud. Isegi tühise Ignalina tuumajaama ehituse kokkuleppimine ajab paljuski ühte jalga astuvad naaberriigid kringlisse. Mis siis veel rääkida Nabucco torujuhtme kurvast saatusest või Euroopa suurkompaniide mõjuvõimust.

Kuid sellele vaatamata on Euroopa riikide ühtne tegevus ainus võimalus Gazpromi pealesurutud tempole vastuseismisel. See peaks olema ka meie lähtekohaks, kui septembri lõpul peame esitama oma seisukoha seoses Nord Streami sooviga uurida meie majandusvetes asuvat merepõhja.

Paljas ja unilateraalne vetostamine (mis ei annaks meile midagi peale suure müra) pole ilmselt kõige targem taktika. Me vajame siin liitlasi. Elementaarne oleks kõigi Balti mere riikide ühtsem tegevus kõigi võimalike riskide maandamisel. Parimaks riskimaandamiseks oleks aga projekti osaliste eneste arusaamine, et Nord Stream pole alternatiivideta projekt.

Tapmine svastika märgi all - Venemaal

Ajal, mil Venemaa esitab päevast päeva alusetuid ja laimavaid süüdistusi Eesti aadressil, justkui siin oleks tegu fašismist nõretava riigiga, võtab võõraviha idanaabri juures üha koletumaid mastaape.

Täna hommikul leidsin erinevaid uudiskanaleid lugedes osunduse videole, millel on väidetavalt üles võetud "Vene Natsionaalsotsialistliku Partei operatsioon kahe Dagestani ja Tadžikistani kolonisaatori arreteerimisest ja hukkamisest".

Videot näinud ajakirjanikud kirjeldavad seda, kui üht jubedamat ülesvõtet, mille kõrval isegi omaaegsed Tšetšeenia videod pidid kahvatuma. Ühel ohvril lõigatakse hõike "Elagu Suur Venemaa" saatel pea otsast, teine lastakse kuklalasuga maha.

Seejuures on veelgi hirmutavam asjaolu, et LiveJournali ühel blogiaadressil avaldatud videole jäetud kommentaarid ülistasid "Suurt Venemaad" ja kiitsid tegu takka.

On muidugi võimalus, et tegu on mingisuguse provokatsiooniga, kuid paraku räägivad viimaste aastate üha sagedasemad rahvuslikul pinnal motiveeritud tapmisjuhtumid seda keelt, et tegemist võib olla ka autentse dokumendiga.

Igatahes seisab Venemaa õiguskaitseorganitel ees tõsine töö selle juhtumi kõigi asjaolude väljaselgitamisel. Viimane peaks olema eeskätt Venemaa enda huvides, sest sellised koletud juhtumid peaksid olema väga tõsiseks hoiatuseks võimalikest tulevikuarengutest.

Nii või teisiti väärib võõraviha kasv ja sellest tulenevad ohud Venemaal tõsist rahvusvahelist tähelepanu. Loodetavasti ei jää see tähelepanu alt välja ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel, mille president Rene van der Linden nii aktiivselt fašismi ilmingute vastu seisab.

Pildid Gruusiat tabanud raketist

Panin siia üles mõned pildid 6. augustil Gruusiat tabanud "kahtlasest" raketirünnakust. Täpsemini lõhkemata jäänud õhk-maa tüüpi radarivastase raketi jäänustest. Lõppu lisasin ka veel Gruusia poole esialgse hinnangu:

Preliminary Investigation: Aircraft and missile used in August 6 attack on Georgia both of Russian origin

A preliminary investigation has revealed that an SU-24 military aircraft, manufactured in Russia, launched a Russian-made Raduga Kh-58 anti-radar tactical guided missile deep in Georgian territory on August 6, 2007. The aircraft breached Georgian airspace from the territory of the Russian Federation as verified by NATO standard radar records. The Georgian armed forces do not possess SU-24 aircrafts, nor do they possess this model of guided missiles.

The continuing investigation is being undertaken by experts from the Ministry of Defense of Georgia, and is now being verified by independent evaluators from the international community.

The missile was equipped with a 140-kg TNT/RDX warhead. The missile, whose NATO classification is AS11 Kilter, has the following specifications: length—4.80m; diameter—0.38m; launch weight—640kg.

Tbilisi, 7 August 2007

Press and Information Department

Mida teha kui sind rünnatakse - valega

Mida teeksid, kui sinu suhtes võetaks ette jõuline ning ilmsetele valedele põhinev laimukampaania? Usun, et vähegi endast lugupidavana kaitseksid oma au ja väärikust kohtus. Mida aga peaks tegema riik, kui tema rahvusvahelist kuvandit püütakse süstemaatiliselt valega määrida?

Eesti-vastane laimukampaania on kestnud vahelduva eduga aastaid. Heanaaberlikke suhteid tahaplaanile lükkav Venemaa on sisuliselt 1990ndate aastate algusest oma välispoliitilistes hoiakutes meie suhtes olnud pigem negatiivne, kui positiivne.

Kui president Jeltsini ajal oli esiplaanil nn vene vähemuse temaatika kõikvõimalik ärakasutamine Eesti rahvusvaheliste positsioonide õõnestamiseks, siis eriti viimase kolme-nelja aasta jooksul on esiplaanile tõusnud nn ajaloorelva kasutamine.

See on ka loogiline, sest president Putini Venemaa uus identiteeditunnetus on üles ehitatud peaasjalikult Nõukogude Liidu võidule Teises maailmasõjas. Lisaks siia siis veel tõdemus, et 20. sajandi suurim katastroof oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemine.

Mõlemal juhul passivad Balti riigid, sealhulgas Eesti rünnatava vastasnäite objektiks. Venemaa uut našistlikku ideoloogiat - aktiivset läänevastasust, on võimalik kerge toita rahvale arusaadavate teemadega - fašism Eestis ning NATO laienemine. Ka siin oleme mõlemal juhul "kenasti" pildil. Lisaks ammu süstitud tunnetus, et Balti riigid on nii või teisiti "ajalooline" Vene territoorium.

Seepärast pole ka väga imesteda, et avalikele valedele rajatud Eesti-vastane laimukampaania on ületamas igasuguseid piire. Eriti ilmekalt on seda märgata Venemaa viimastest väljaütlemistest Erna retke iseloomustamisel.

Mida siis meil teha? Istuda ja oodata, kuni valimised Venemaal möödas? Ehk emotsioonid jahtuvad? Kardan, et našistlik ideoloogia, millele juhtis suurepäraselt tähelepanu sellel nädalal The Moscow Times'i kolumnis ka Lilia Shevtsova, on tunduvalt kestvama iseloomuga, kui lihtsalt üks valimiskampaania periood. See on tänase Venemaa sisemise kooshoiu strateegia.

Olen varemgi öelnud ja kordan siingi, et sellise massiivse rünnaku puhul ei tohiks ega saakski me samaga vastata. See poleks lihtsalt ei võimalik ega ka mõttekas. Samas mulle siiski näib, et meie vaoshoitus oma infopoliitika teostamisel on suurem kui väline surve seda meilt nõuab.

Jah, korralikku ja Eesti kuvandit võimalikes kriisisituatsioonides toetav infopoliitika eeldab ressursse ning läbimõeldud strateegiat. Me peame kiirelt õppima aprillisündmuste vigadest või puudustest ning tegema endale vastavad järeldused. Samuti peaks ametkondade vahel (nt valitsuse julgeolekukomisjoni tasand) kiirelt kokku leppima töörühma loomise vajalike meetmete rakendamiseks. See ei tähendaks üldsegi mitte ainult Venemaa massivale tasandamist, vaid kogu "Eesti märgi" strateegilist arendamist.

Infopoliitika läbimõeldud väljatöötamine on kahtlemata üks osa kaasaegsete rahvusvaheliste väljakutsetega hakkamasaamisel. Eestile on see eriti oluline, sest asume vaba maailma piirimail. Vaba ühiskond on aga kergesti haavatav, kui ta ei suuda õigel ajal märgata nn mittestandartseid ohtusid.

Miks rünnata lõhkemata pommiga?

Eileõhtune intsident Gruusia-Vene suhetes paraku viitab, et pinged kahe naabri vahel on jätkuvalt kõrgel. Näib, et kellegi huvides on kõigiti provotseerida konflikti "kuumenemist" või siis lihtsalt oma jõudu demonstreerida.

Tsitelubani küla, kuhu maandus umbes 700kilone pomm, asub umbes 65 kilomeetrit Tbilisist loodes. Seega pole tegemist ei Lõuna-Osseetia ega ka Abhaasiaga, vaid Gruusia pealinna vahetu lähedusega.

Venemaa õhujõudude juhtivohvitserid on Gruusia agressioonisüüdistused kiiresti tagasi lükanud. Nemad polevat ei esmaspäeval ega ka täna mingeid lende Gruusia kohal teinud. Kõlab umbes sama veenvalt, kui näiteks 1994. aasta novembris/detsembris, mil Vene lennuvägi pommitas Groznõid. Ka Gruusia õhuruumis on Vene sõjalennukid varemgi omatahtsi toimetanud, eriti aktiivselt aga tšetšeene taga ajades Pankisi orus.

Lõhkemata jäänud pommi väljatulistamine võib olla inimlik eksitus, nagu ikka võib teinekord juhtuda. Kuid, et see toimus just Gruusia õhuruumis ning Tbilisi vahetus läheduses, ei jäta siiski kahtlust aktsiooni tegelikes eesmärkides.

Vähemalt esmaanalüüs lubab oletada, et Venemaa tegevuse motiiviks on mingi hoiatussignaali andmine Tbilisile. Kas see puudutab võimalikke edasisi arenguid Lõuna-Osseetias (aga miks ka mitte Kosovos) või on lihtsalt jõudemonstratsioon NATOsse pürgiva Gruusia vastu, seda teab tõenäoliselt vaid väga väike ring inimesi.

Kuid olgu kuidas on, taolist intsidenti (isegi kui juhuslikku) saab käsitleda üksnes kui agressiivset ja provotseerivat akti suveräänse riigi vastu. Sellisele sammule saab anda vaid üheselt hukkamõistva hinnangu.

Häkkerid russofoobide vastu

Rahvusvahelise IT-turbe kompanii VeriSign allüksus iDefence avaldas selle aasta jaanuaris oma järjekordse riskianalüüsi, käsitledes seekord Venemaa IT-sektorit ning seda ümbritsevaid probleeme ja ohtusid. 49leheküljeline ülevaade on päris hea lugemine nendele, kes ehk detailideni pole kursis IT-sektori olukorraga Venemaal.

President Putin on hiljuti kuulutanud, et Venemaa soovib saavutada aastaks 2015 juhtivat kohta IT-maailmas. Selle üheks sisuks peaks saama riigi internetiseerimine. Loodetavasti käib selle programmiga kaasas ka karmim suhtumine häkkerlusse ning küberkuritegevuse vastu võitlemisse.

Raporti materjalide põhjal saab aga teha järelduse, et kuritegelik või huligaanne häkkerlus on kohati lausa riigi huvides tegevus, kui see puudutab Venemaa vastase hääle mahasurumist.

Venemaa Riigiduuma julgeolekukomisjoni liige Nikolai Kurjanovitš (Žirinovski fraktsioonist) väljastas 21. märtsil 2006 tänukirja häkkerile, kes kolm korda ründas Jeruusalemmas asuvat veebikülge http://www.evrey.com/. Nojah, siit veel ka kinnitus sellele, et antisemiitlik tegevus on võimude poolt heaks kiidetud ja tagant õhutatud.

Kriminaalse iseloomuga tegevust toetas Kurjanovitš järgmiste sõnadega (vabatõlkes):

„21. sajand on informatsioonisajand. Selline inimtegevuse osa nagu internet muutub üha olulisemaks, vajalikumaks ning samas ka ohtlikumaks. Internetis on omad seadused, omad reeglid, seal toimub pisut teine elu kui reaalsuses. Ja varsti hakkavad konfliktid aset leidma mitte avalikel võitlusväljadel, vaid küberruumis informatsiooniliste sõdurite – häkkerite abil. See tähendab, et väike rühm häkkereid on tugevam, mitmetuhande pealine relvastatud sõjavägi.

„Slaavi Liidu” informatsiooniosakond tõestab omal näitel, meie – tõelised informatsioonilised inkvisiitorid, kes on halastamatud Vene rahva vaenlaste vastu, on alati valmis lööma karistava mõõga russofoobide ja terroristide pea pihta, kes õhutavad rahvustevahelist vaenu ja viha.”

Huvitav, kas Riigiduuma on väljastanud tänukirja ka Eesti vastu korraldatud küberrünnakute toimepanijatele?

William Pfaff hoiatab, meid

Herald Tribune'i Pariisist kirjutav kolumnist William Pfaff annab oma tänases loos "Venemaa, mis meil on" edasi hoiaku, mida läänepoolses Euroopas kohtab senini päris laialt. Ja see peaks meid tõsiselt murelikuks tegema.

Rääkides väga adekvaatselt, millised murettekitavad trendid on märgatavad Putini Venemaal, lõpetab ta kohati päris kõheda näpuviibutusega Balti riikide, Poola, Gruusia ning nende/meie ameerikasõbralikkuse suhtes. Siin need kaks lõiku:

"/.../ The newest EU members, which are neighbors of Russia, the Baltic states and Poland, and such candidates for EU membership as Georgia, insist that Russia is reverting to the same oppression and hostility to the liberal West that characterized much of its history, and of which they were the 20th century victims.

In their anger against Russia and aggressive support for Bush administration hard-liners, they are inclined to forget that Putin's Russia is the only Russia they - and the rest of us - have. It's the one that has to be dealt with, whatever it is, or becomes. And the countries that are its neighbors suffer the curse of geography. They can't move someplace else. Their American friends live a continent away. Moreover, American administrations change, and the next one in Washington may well abandon the Bush line on Russia. That's what national interest can do."

Pfaffi loogika järgi on Venemaaga asjaajamise takistajaks ikkagi Balti riigid, Poola ja Gruusia ning Ameerika Ühendriigid. Kõlab kui Chiraci kunagine märkus - jätsime kasutamata võimaluse vait olla.

Kui Pfaff ja tema mõttekäigu jagajad saavad hästi aru, mis sünnib Venemaal, siis paraku ei kipu nendele kohale jõudma Putini välispoliitika üks peaeesmärke: läänemaailma, sealhulgas Euroopa sisemine lõhestamine ning mõjuväljade kasvatamine eeskätt oma lähinaabruses.

Pariisist näed maailma kindlasti pisut teisiti, kui Tallinnast. Kohati võib Ida-Euroopa kiiremast arengutempost tulenev poliitiline turbulents tõepoolest harjumuslikku heaolumugandumist häirida (a la Poola torumehe probleem), kuid see ei tohiks siiski varjutada strateegilisemat mõtlemist. Paraku näitab Pfaffi mõttekäik aega kinni jäänud arvamist, mis taastoodab Jalta lepete vaimu.

Pfaffi meelest saaks tänase Venemaaga rahulikult asju ajada, kui poleks idapoolseid muretekitajaid ning nende sõprust Washingtoniga. Tean, et Pfaff pole sugugi ainus, kes niimoodi mõtleb. See on aga paraku veelkordne kinnitus sellest, et Venemaa järjekindel propagandategevus võib leida väga vastuvõtlikke kuulajaid.

Kas ikka tõesti maailma parim?

Vabandan juba ette, et ennast kordan, kuid midagi pole teha. Pikaaegse ning hoolika EMT kliendina ei saa mitte vaiki olla. Firma reklaamib ennast juba mõnda aega kui "maailma kõige parima/lõbusama jne leviaalaga" mobiilteenuse pakkuja. Usun, et paljudel siinsegi blogi lugejatel on tulnud korduvalt kogeda, kui auklik EMT leviala ikkagi tegelikult on.

Viimasel nädalal olen korduvalt pidanud loengute tõttu Tallinna ja Pärnu vahet sõitma. Täna siia Pärnusse erakonna suvepäevadele sõites aga sai mõõt täis. Taas saatis mind Laagris teele EMT suur reklaamplakat lõbusast levialast Tallinnast Pärnuni ning taas jäid mu mõned kõned katki levi kadumise tõttu.

Kunagi muretsesin siin Viimsi auklikkuse "pärast", kuid paraku on need mittesoovitud kõnekatkemised muutunud juba ikka väga krooniliseks. Muidugi võib ennast põhjamaise irooniaga rahustada, kuid firmal võiks ikka mingigi mõõdutunne olla oma kuvandi kujundamisel.

Mul oleks väga hea meel, kui EMTl oleks "maailma parim leviala". Kuid enne, kui midagi sellist lubada, võiks ikka mõned investeeringud teha või siis grammi võrra tagasihoidlikum olla.

Nii töötab Vene propaganda...

Kahju, kuid taaskord on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee president Rene van der Linden lasknud ennast imelihtsalt tõmmata Venemaa propagandavankri teenistusse.

Tema intervjuu koos Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšjoviga telekanalile Russia Today on elementaarseks näiteks, kuidas Euroopa poliitikut võidakse Moskvas panna väga ebamugavasse situatsiooni.

Tõsi, van der Lindenil oli siiski võimalus ka nendele suunatud küsimustele pisut tasakaalukamalt vastata, kuid paraku valis ta jäägitult Venemaad toetava ja soosiva positsiooni. Intervjuust jäi küll mulje, et Euroopa kõige koletumaks paigaks on Eesti, mis vajab tõsist korralekutsumist.

Minule polnud endise kolleegi van der Lindeni seisukohad siiski üllatuseks. Paraku on ta viimasel paaril aastal silma paistnud läbinähtava sümpaatiaga Venemaa suunal. Kas seda hoiakut mõjutab ka tema perekonna väidetavad majandushuvid Venemaal, seda teab ta mõistetavalt ise.

Tõenäoliselt üritab Venemaa delegatsioon sellel sügisel ENPA istungjärgul nn natsismiteema päevakorda võtta ning selleks tuleb Eesti poliitikutel tõsiselt valmistuda. Teema on tundlik ja siin peab olema valmis oma positsioone kõigiti kaitsma.

Venemaa viimaste päevade ametlikud avaldused viitavad veelkord sellele, et Moskva pole vähimalgi määral loobunud ajaloorelva kasutamisest Eesti vastu. Propagandarünnak jätkub täies mahus. Eestile on siin oluline mitte laskuda mõistetavalt vastuhüsteeriasse, kuid samas peame oluliselt tugevdama ja intensiivistama oma infokaitse ja -leviku süsteemi.

Rene van der Lindenil on jäänud ENPA presidendiametit pidada loetud kuud. Uuest aastast peaks assamblee etteotsa saama Eestiski tutnud Vene poliitik - Mihhail Margelov. Võib vaid oletada, kuivõrd erinevat hoiakut praegusest hakkab Eesti suhtes evima tulevane president.