Kes pidurdab Eesti-Vene piirileppe vormistamist?


Ikka ja jälle on kostumas avaldusi selle kohta, kuidas Eesti-Vene piirileppe lõpliku jõustamise nurjas Riigikogu oma ratifitseerimisseadusesse kirjutatud preambuliga. Vene Föderatsiooni suursaadik Nikolai Uspenski teatas veel sellel kuul, et kahepoolsetes suhetes on suurimaks piduriks piirileppe puudumine.

Kahjuks on selles loos paraja hulga segadust tekitanud ka mitme meie tipp-poliitiku ebakindel ja järeleandlik hoiak. Süüdistav nool visatakse Riigikogu suunal. Samas näib, et kritiseerijad pole isegi mitte ratifitseerimisseaduse preambulit ennast läbi lugenud.

Ajakirjanduses on aga väga tihti valesti väidetud, justkui oleks Riigikogu muutnud piirileppe enda teksti. Selline segadusekülvamine on mõistagi tulenev asjatundmatusest või pinnapealsusest, sest juba allakirjutatud rahvusvahelist lepingut ei saa ükski parlament muuta. Ta saab selle kas heaks kiita või tagasi lükata.

Ka Riigikogu viimasel välispoliitika arutelul kostus taas arvamusi, et ehk peaks meie parlament uuesti naasma selle küsimuse juurde ning eemaldama preambuli ratifitseerimisseadusest. Olen seda varem öelnud ning rõhutan veelkord ka siin - selline samm oleks täiesti arusaamatu ning tähendaks teataval määral ka Eesti riikluse põhialuste umbusaldamist.

Samas ei muudaks see järeleandmine mingil põhimõttelisel viisil Eesti-Vene suhete taustsüsteemi. Usaldusvälja laiendamine peab algama mitte järeleandmistest, vaid mõlemapoolsetest kompromissidest. Eesti on selleks valmis, kuid kas selleks on valmis ka Venemaa?

Tahaksin meelde tuletada üht arvamust, mis kõlas piirileppe ratifitseerimispäeval 20. juunil 2005 Venemaa Riigiduuma väliskomisjoni esimehelt Konstantin Kossatšjovilt. Olin tol päeval temaga koos Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istungil, mistõttu võin kinnitada, et Kossatšjovi avaldus oli siiras reaktsioon Eestis toimunule (hääletustulemus).

Nagu näha, kiidab Kossatšjov Riigikogu otsust ratifitseerida piirilepped (sõna otseses mõttes hindab Kossatšjov Riigikogu tarkust) ning rõhutab, et nüüd on järg Vene Föderatsiooni Föderaalkogu käes. Tõsi, ta viitab ka vajadusele uurida ratifitseerimisseaduse teksti, kuid sellel hetkel oli täiesti välistatud niiöelda allkirja tagasivõtmine juba sõlmitud piirileppelt. Pealegi omab ratifitseerimisseadus pealgalt poliitilist, mitte juriidilist iseloomu.

Seega kokkuvõtteks. Eesti-Vene piirileppe lõplik vormistamine seisab jätkuvalt Venemaa soovimatuse taga korrastada ehk normaliseerida suhteid Eestiga. Mis puutub Eestisse, siis minu arvates on sisuliselt kõik koalitsioonivalitsused olnud ühel meelel - meie oleme huvitatud Venemaaga heanaaberlike ning vastastikku lugupidavate suhete edendamisest kõigis valdkondades.

Kommentaarid

Vahur Koorits ütles …
Huvitav, kas preambul oleks ka siis lepingu ratifitseerimisseadusele lisatud, kui 2005. sügisel poleks tulnud KOV valimisi, milleks valmistudes toona veel Isamaaliidu nime kandnud erakond preambulit üldse nõudma hakkas?

Isiklikult pean preambulit endiselt täiesti ebavajalikuks. Tegemist on hea näitega sellest, kuidas ka Eesti pool suudab Eesti-Vene suhete paranemisele kaikaid kodaratesse visata. See muidugi ei vabanda Venemaa käitumist ja ma mõistan, et nüüd on selle preambuliga ka keeruline midagi peale hakata.
KT ütles …
oletame et:
- EV loobub preambulist;
- VF ratifitseerib seepeale piirileppe.

mis muutub seejärel EV-VF suhetes?
Marko Mihkelson ütles …
Vahur, väga õige märkus seoses KOViga. Väliskomisjoni toonase aseesimehena tegin ettepaneku lükata arutelu edasi pärast valimisi, kuid toonane koalitsioon (KERE) surus siiski läbi kiirmenetluse. Samas oli preambulil mitmeid põhjuuseid, nende hulgas õiguskantsleri ja näiteks Lauri Mälksoo hinnangud. Isamaaliidu palju jõulisem sõnastus ei leidnud toetust, mistõttu oli saalis 78hääleline toetus ratifitseerimisele ülefraktsiooniline.

KT - Esiteks ei näe põhjust, miks peaks loobuma preambulist ratifitseerimisseaduses. Teiseks ei taga see edasiminekut. Üleüldse on ju küsimus: kui allkiri on tagasi võetud, siis loogiliselt pole ju olemas ka kokkulepitud dokumenti või kuidas?
KT ütles …
ma ei väidagi, et EV peaks oma teksti muutma. samuti ei eelda ma, et EV-poolne muudatus tooks automaadina kaasa VF-poolse vastusammu ehk ratifitseerimise.

mis puudutab "allkirja tagasivõtmist", siis sellist akti pole minu teada rahvusvahelises õiguses olemas. seega on leppel siiani olemas mõlemad allkirjad, mida lihtsalt teine pool õigusvastaselt ei tunnista. aga mitte see pole oluline.

ma lihtsalt küsin, et aga mis muutuks piirileppe kahepoolse ratifitseerimise järel võrreldes praeguse olukorraga?

juhul kui midagi ei muutu, siis miks me peaksime tegema omapoolse muudatuse?

juhul kui midagi muutub, siis mis? kas see miski on väärt meiepoolset taandumist?

ühesõnaga - missugune on ratsionaalne (mitte poliitiline) argumentatsioon, mis peaks sundima EV Riigikogu oma otsust muutma?
Marko Mihkelson ütles …
Karmo: sa ju vastad oma küsimuse ise ära:) Piirilepe ei ole suhetes muutusi toov nähtus. Paradigma muutus tuleb mõistagi mujalt. Seepärast on minu arvates pädev hoiak, et Eesti on oma head tahet näidanud, ning nüüd on kord Venemaa käes.
Anonüümne ütles …
Küsiks teistpidi: mida see preambul Eestile peaks andma/andnud olema? Mis mõte, tagantjärele vaadates, sellel on?

Eesti riigi alus ei ole ju rahuleping kui dokument, vaid võidetud Vabadussõda kui sündmus.

- Marek

Populaarsed postitused sellest blogist

PUTIN VALMISTUB UKRAINALE SURMAHOOPI ANDMA

VENEMAA ON ÕPPINUD VALETAMA SAJANDEID

LÄÄNEL ON AEG KOOPAST VÄLJA TULLA