Mustad ennustused Eestis ei täitu

Mõni aeg tagasi ennustati, et majanduskriis võib Ida- ja Kesk-Euroopas sillutada uuesti teed autoritaarsematele poliitikutele ning viia mõne üleminekuraskustes riigi koguni taandumiseni demokraatlikest põhiväärtustest. Must ennustus, mis pole tänaseks leidnud ega loodetavasti leiagi tõestust tegelikkusest. 1930ndate algus ei kordu.

See siiski ei tähenda, et demokraatlikes institutsioonides pettunute hulk ei pruugi kasvada. Raskel ajal ootavad inimesed ikka lihtsamaid ja üheselt mõistetavamaid lahendusi, kui tahate, siis ka karmi kätt poliitilise debati (ehk "lehmakauplemise") asemel. Või loodetakse lühinägelikult kellegile kolmandale, kes pole ennast "poliitiliselt määrinud".

Kõrvuti teiste riikidega on Eesti viimasel aastal kogenud keerulist majandusseisu, tööpuuduse kasvu ning teravat kriitikat meie põhiseaduslike institutsioonide suhtes. Kohalikel valimistel kogesime, et mõnes meie omavalitsuses on rakendamisel vaba riigi olemusele vastukäivad ning pigem autoritaarsele otsustamisele kohased meetodid. Me oleme mõne poliitiku puhul näinud hirmutavat põhimõttelagedust, mida mõned kriitikud on võrrelnud omaaegsete juunikommunistide käitumisega.

Meid on hirmutatud arvamusega, et Eesti liigub (ühe)kaheparteisüsteemi suunas ning elus edasijõudmiseks on vaja tingimata võimuloleva partei heakskiit ehk sageli isegi selle liikmeks astumine. Seejuures ei loe põhimõtted, vaid positsioon. See on teatavasti tuttav nõukogulikust nomenklatuuri ajast, mil karjääriredel pidi olema õlitatud NLKP liikmemaksudega.

Eesti on oma sisemises arengus jõudnud täna väga selgesse otsustushetke: kas me liigume edasi lääneliku ehk vaba maailma poliitilise kultuuri ja käitumise kinnistamise suunas või tekib jõulisem ihalus "piduri" järele. Viimase all pean silmas meie põhiseaduslike institutsioonide olemasolu õõnestamist, rahva enesekindluse kõigutamist ning arvamuste paljususe piiramist.

Nagu ütlesin, eelolev aasta kuni järgmiste Riigikogu valimisteni saab olema selles suhtes määrava tähendusega. Kuigi teatud jõud panustavad ilmselt hiiglaslikke ressursse Eesti tulevikutee hägustamiseks, jääme meie seekord kindlaks oma vabale meelele ning suudame ületada nn 20. aasta-tsükli-kompleksi. Isamaa ja Res Publica Liidu liikmena olen selles veendunud.

Eesti tulevikku suunatud käekäigu tagab eeskätt vabaduse ideaali seadmine kõikide otsuste keskmesse. See võib kõlada pisut loosunglikult, kuid ilma selleta võime takerduda oma konnatiigisebimisse ega märka käest lastud võimalusi.

Seega on kõigil Eesti kui vaba riigi peale mõtlevate inimeste, kodanikuühenduste ja erakondade ülesanne sõnastada enda jaoks need tegevused ja poliitikad, mis kindlustaksid meie vaba tulevikku ja viiksid meid otsustava sammuga eemale hukutavast autoritaarsuse ihalusest.