Rice'i tugev kõne ja Euroopa ümarus

Ameerika Ühendriikide välisminister Condoleezza Rice pidas neljapäeval Washingtoni hotellis oodatult väga teravamaigulise kõne Marshalli fondi külalistele. Põhjuse andis selleks mõistagi Venemaa väljakutsuv käitumine viimase kuu aja jooksul.

Ta ütles, et Gruusia vastase rünnakuga on Venemaa ennast asetanud eneseisolatsiooni teele ning kahandanud riigi tõsiseltvõetavust. Samas andis ta mõista, et Venemaa tänased liidrid ja Venemaa rahvas, eriti need, kes soovivad elada vabamas ühiskonnas, on kaks eri asja.

Rice kutsus oma kõnes USAd ja Euroopa Liitu ülesse ühisele tegevusele Venemaa ambitsioonide ohjeldamisel. Ta küll keeldus rääkimast uuest külmast sõjast, kuid mainis, et Lääs "seisab vastu Venemaa katsetele tõmmata oma naabreid uude mõjusfääri".

Samuti rääkis USA välisminister oma kõnes Venemaad kritiseerides energia kasutamisest Kremli poolt poliitilise relvana, relvade müügist rahvusvahelist julgeolekut ohustavatele jõududele ning ajakirjanike ja teisitimõtlejate tagakiusamisest kodumaal.

"The United States and Europe must stand up to this kind of behavior, and all who champion it. For our sake -- and for the sake of Russia's people, who deserve a better relationship with the rest of the world -- the United States and Europe must not allow Russia's aggression to achieve any benefit. Not in Georgia -- not anywhere," ütles Rice oma kõnes.

Eriti teravaks võib pidada Rice'i kõne seda viidet, kus ta Vene diplomaatia suureks võiduks jutumärkides mõistagi pidas õlalepatsutust Hamasilt ja Nicaragualt. Vaid need kaks on tunnustanud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust. Rice ironiseeris ka kahe "päevi näinud" strateegilise pommitaja Tu-160 lennu üle "Ladina-Ameerika autoritaarsesse riiki".

USA välisministri kõne taustal on kahjuks Euroopa Liidu hoiak väga armetu. Viimastel päevadel jääb mulje, et Euroopa liidrid pigem unustaksid kõik, mis juhtus augustis ning naaseksid suhete juurde stiilis "business as usual".

Igatahes näib eesistuja Prantsusmaa tänasest tegevusest, et mingit tõsisemat suhete läbivaatamist Venemaaga ei taheta väga ette võtta. Loomulikult on Euroopa Venemaale lähemal kui USA, kuid siin ei tohiks Lääs mingil juhul mõraneda. Tegemist on põhimõttelise olukorraga - kui me täna lubame või nõustume kasvõi poole suuga demokraatliku ja vaba riigi vastu sõjajõu kasutamisega, siis ei saa ükski lääneriik olla kindel, et tulevikus ei või sama saatus tabada teda.