Austria anomaalia või teeviit?

Üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis pole paremäärmuslikud poliitilised jõud nii tugevad kui Austrias. See leidis veelkordse kinnituse eilsetel ennetähtaegsetel parlamendivalimistel, kus korraga kaks äärmusparteid võitsid kokku ligi kolmandiku häältest.

Teise maailmasõja järel Austria poliitilist maastikku jaganud sotsiaaldemokraadid ja rahvaparteilased hävisid eile mõlemad. Eriti viimased, kes veel augustiküsitlustes olid kindlad liidrid.

Parlamendi uus koosseis jätab vähe võimalusi uue valitsusliidu loomiseks, mis ilmselt sunnib sotsid ja konservatiivid tagasi suurde koalitsiooni. Seisu, millest mõlemad lootsid valimistega vabaneda.

Heinz-Christian Strache (pildil) juhitud Vabaduspartei ning Jörg Haideri Tulevikuallianss võivad oma edu kirjutada korraga mitmele tegurile. Minu arvates kaheks olulisemaks on kummitav majanduslangus ning eriti viimase aastakümnega kiirelt kasvanud immigratsioonikoorem.

Austria probleemid, mille najal on äärmusjõud esile kerkinud, pole Euroopa kontekstis kuigi unikaalsed. Seepärast on minu arvates ka raske pidada seda nn "Austria anomaaliaks". Pole välistatud, et eriti nn islami faktor (Strache partei teema) annab ka teistes riikides pinnast traditsiooniliste vooluparteide mõju kahanemisele ning äärmusparteide esiletõusule. Paljuski taandub see veel ka karismaatiliste poliitikute olemasolule, kelleks nii Strache kui Haider Austrias kahtlemata on.

Loodetavasti ollakse Euroopa Liidus varasemast tobedusest (reaktsioon Haideri võidule 1999) õpitud ega hakata Austriat ega austerlasi nende demokraatlikes valikutes sanktsioonidega ähvardama. Õigem tee oleks tõsisemalt keskenduda majanduse elavdamisele ja immigratsiooniteema veealuste ohtude lahendamisele.