Medvedevi iseseisvustest on Hodorkovski

Täna juba üheteistkümnendat päeva Venemaa presidendiametit pidava Dmitri Medvedevi suurimaks iseseisvustestiks saab Mihhail Hodorkovski ning tema edasine saatus.

Medvedev on korduvalt mõista andnud, et tahab riigis korrastada õigussüsteemi õigusriigile kohaste põhimõtete järgi. Kui seda võtta sõna sõnalt, tähendaks see Augeiase tallide puhastamisele sarnast ettevõtmist.

Kuid siiski. Medvedevit peetakse Putini meeskonna vankumatuks liikmeks, kes ei pürgi iseseisvusele ning on rahul Putini kui parteijuhi ja peaministri domineerimisega. Ometi pole välistatud, et Medvedev võib mõne sammuga näidata oma tahet olla vähemalt näiliselt sõltumatum ja vabameelsem riigipea.

Nagu öeldud, tema suurimaks testiks saab siin Mihhail Hodorkovski poliitilise vangistuse lõpetamine üldamnestia alusel. See ei viitaks mitte üksnes Medvedevi valmisolekule oma ilusaid sõnu tegudega kinnitamast, vaid annaks ka otsese viite, et ta ei ole vahetult mõjutatav Putini tšekistidest.

The Sunday Timesi tänasele väljaandele antud intervjuus ütleb kauges Tšitaa vangistuses viibiv Hodorkovski, et tema vangistajate esiridades on mõjukas Putini usaldusisik, endine KGB ohvitser Igor Setšin. Koos Putiniga valitsusse läinud ja asepeaministri kohta hoidev Setšin juhtis sisuliselt Jukose hävitamist ning on täna endise eduka naftakompanii aktivaid omava Rosnefti nõukogu esimees.

Hodorkovski räägib küll Setšinist, kui kurja juurest, kuid ometi on raske uskuda, et ta tegutseb ilma Vladimir Putini heakskiiduta. Algas ju Hodorkovski tagakiusamine lisaks paljudele põhjustele kohe pärast kurikuulsat Kremli kohtumist, kus Jukose omanik süüdistas Venemaa presidenti sisuliselt korruptsiooni soosimises.

Kui Medvedev kasutaks amnestiat Hodorkovski vabastamiseks, oleks sellel väga tugev rahvusvaheline mõju. Loomulikult võidakse vabastamine läbi mängida ehtsalt bütsantslikul kombel, kuid sellele vaatamata leiaks see positiivse vastukaja.

Ometi näib see siiski tänasel päeval pelga lootusena. Hodorkovski praegune kinnipidamisrežiim (pideva videovalve all pääseb ta päevas kongist välja vaid üheks tunniks!) ja tema vastu kohaldatud õigusvastased petuskeemid (kaasvangidelt libasüüdistuste väljapressimine) on kohased rohkem riigi suurimale reeturile või vägivaldseimale retsile, aga mitte väidetavate majanduskuritegude eest vangistust kandvale kodanikule.

Veelgi enam, uute rahapesu süüdistuste alusel, mille taga olevat ikka seesama Setšin, võiks Hodorkovskit ees oodata täiendav 27-aastane (!) vangistus, mis tähendaks ühtlasi veelgi karmimasse kolooniasse saatmist.

Minu arvates peaks Hodorkovski kaasus leidma väga selge kajastuse ka eelseisvatel Euroopa Liidu ja Venemaa partnerluskõnelustel. Kui me tahame rajada püsivaid strateegilisi suhteid, siis nende osaks peaks olema Venemaa tagasipöördumine õigusriiklike reformide suunas, kus ei peaks olema kohta poliitilistel motiividel karistamisele.