Kas meil oleks Hiinalt ja Jaapanilt õppida?
Hiina peaministri Wen Jiabao suhete sulatusvisiit Jaapanisse on otsati paralleelitatav meie ja Venemaa suhetesse. Muidugi suure koefitsendiga, kuid siiski. Eeskätt pean siin silmas Teise maailmasõja ning sellele eelnenud aja valusat pärandit ja selle mõju kaasaegsetele riikidevahelistele suhetele.Viimase kuue aasta jooksul on Hiina-Jaapani suhted olnud jahedaimad pärast suure sõja lõppu. Põhjuseks suuresti Jaapani endise peaministri Junichiro Koizumi otsus külastada iga aasta Yasukuni templit Tokyos, kus teiste sõjaohvrite sekka pühitsetud ka mitmed sõjakurjategijad.
Koizumi järglasena on Shinzo Abe võtnud selge eesmärgi Jaapani rahvusvaheliste positsioonide jätkuva tugevdamise, mille koostisosaks näib olevat ka suhete soojendamine Hiinaga. Abe visiit oktoobris Pekingisse andis Wenile võimaluse nüüdseks vastukülaskäiguks, mis juba on tootnud mitu huvitavat uudist.
Neist ehk kaalukaim on Hiina valmisolek arutada ÜRO reformi kaudu Jaapani võimalikku koopteerimist julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks. Pole välistatud, et Wen määris jaapanlaste mokkadele mett meelega. Vahetult enne Weni visiiti teatas Hiina suurim naftakompanii CNOOC Ltd ma tootmismahtudest Jaapani ja Hiina vahel teravaid vaidlusi tekitavast Ida-Hiina meres paiknevast Tianwaitiani väljast.
Kuid tagasi peamise juurde. Nagu näha, on Teise maailmasõja pärand suhteid takistamas mitte üksnes Eesti-Vene suhete kontekstis, vaid arusaadavalt ka mitmes teises suhestuses. Jaapanil ju probleemid veel nii Venemaa, Lõuna-Korea kui teiste piirkonna riikidega.
Samas näitab Hiina ja Jaapani äsjane kogemus, et isegi vaatamata Abe hiljutistele provokatiivsetele avaldustele poolsajanditaguste seksiorjade (olematuse) suhtes, on võimalik leida teid vastastikuse usalduse tekitamiseks ning kasvatamiseks.
Muidugi tuleb silmas pidada, et ajaloolise agressori rollis olev Jaapan on siiski läbi teinud märkimisväärse läänestumise, mistõttu nende valmisolek ajaloost üle olla on siiski otsati seletatav. Kahjuks on siin meie ja Venemaa kontekst täpselt vastupidine.
Kuid osutatud pretsedendile viidates on siiski võimalik põhimõtteliselt eeldada, et praegu Eesti ja Venemaa suhteid jahutav vastastikku keerdus ajalootunnetus taandub päevakorra esiridadelt. Miks mitte võiks just selle õnnetu pronkssõduri küsimuse väärikas mõlemapoolne lahendamine koos vastavasisuliste avaldustega anda võtme edasiste võimalike usaldussammude astumiseks. Mõistagi, kui Kremlis ikka seda tahetakse.
Kommentaarid
tänases Taipei Timesis on arvamuslehel artikkel "Few countries support 'one China'":
If we look at what these 169 agreements do say regarding Taiwan's status -- in particular its communiques with countries such as the US, Japan and Canada, we find these countries "acknowledge [China's position]," "understand and respect [China's position]," or "take note of [China's position]."
Of the 27 member countries of the EU, only Portugal, Estonia, Latvia, Lithuania and Slovenia "recognize" Taiwan as part of China.
However, with the exception of Portugal, these are countries that have recently emerged from communist regimes."
millel ülaltoodu meie kohta võiks põhineda? (autoriks on Hiina Vabariigi parlamendisaadik demokraatlik-progressiivsest parteist; sealt muuhulgas ka president)
kavatsen doktoriõpingute raames keskenduda Eesti Hiina poliitikale, seepärast tunnen huvi. tänud!