Marko Mihkelsoni blogi

Venemaa tuntuima opositsioonipoliitiku ning Moskva praeguse linnapeakandidaadi Aleksei Navalnõi karm kohtuotsus on kahjuks veelkordseks tunnistuseks sellest, et meie naaberriik on ohtlikult kaugenenud iseenda põhiseaduses kehtestatud õigusriigi põhimõtetest. Kirovis toimunud kohtuprotsess näis farsina ning ajaloohuvilistele meenutas väga seda, mis kommunistlike kuritegude ajal juba läbi elatud. Kahjuks pole selles midagi üllatavat. Ma ei mõista eriti neid Navalnõi opositsionääridest kolleege Venemaal, kes kommenteerisid kohtuotsust kui šokeerivat. On ju ilmselge, et juba aastaid on võim Venemaal halastamatult tasalülitanud iga vähegi peadtõstva poliitiku või opositsiooniliikumise. Viimasel aastal on muuhulgas karmi surve all ka vabaühendused. Kõik ikka selles suunas, et Kremli võimutäiust ei ohustaks keegi.   Minu arvates on täna taas kohane meenutada Anna Politkovskaja nukrat ennustust juba aastast 2001, mil ilmus tema raamat “Teine Tšetšeenia sõda”. ...

Horvaatia ühinemine Euroopa Liiduga on justkui uueks suunanäitajaks. Esiteks räägib see sellest, et vaatamata sisemistele raskustele on Euroopa Liit endiselt laienemas. Teiseks mõjub Horvaatia liitumine kindlasti positiivselt ülejäänud Lääne-Balkani riikidele, kes on oma Euroopa tee jalge alla võtnud. Möödunud pühapäeva õhtu oli Zagrebis väga pidulik. Enam kui 50 riigi esindajad, teiste hulgas ka siinkirjutaja, elasid kaasa Horvaatia suurele teetähisele. Muide, viimati ühines vaid üks riik korraga Euroopa Liiduga 1981. aastal. Siis oli selleks Kreeka.  Nüüd oli kord Horvaatia käes, kus veel paarkümmend aastat tagasi käis sõjategevus ning unistus Euroopast näis kauge ja kättesaamatuna. Kuigi paljudele horvaatidele tundub, et Euroopa Liit jättis neid liiga kauaks liitumisjärjekorda, on sündmus ikkagi väga märgiline. Eestiga täiesti võrreldavas suuruses riigil pole viimastel aastatel majanduses kuigi hästi läinud. Koguni viis aastat on jätkunud langus. Nüü...

  Vene filosoof Nikolai Berdjajev on öelnud, et vene rahva üle võib tunda ühtaegu vaimustust ja meeleheidet. Temalt võib alati oodata üllatusi ning ta suudab sisendada enda vastu tugevat armastust ja tugevat vihkamist kõige ehedamal moel. Teinekord mõlemat korraga.   Berdjajevit ümber sõnastades võime öelda, et Eestis pole ühtegi teist välispoliitilist teemat Venemaa kõrval, mis nii tuliseid kirgi ja kohati risti vastakaid arvamusi esile kutsuks. Mõistagi on selleks küllaga põhjuseid. Neist ehk peamine on pika aja jooksul settinud teadmine suure naabri agressiivsusest ning eriti lähiajaloo vägivaldsest kogemusest. See on süvendanud umbusku, mis ei kao ühe käeviipe või suletõmbega. Eesti-Vene suhete lähiajalugu on veenev tõend sellest, kui keeruliselt kulgeb sajandeid vormitud impeeriumi lagunemine. Pean kohe ütlema, et meie viimase paarikümne aasta olulisim saavutus kahepoolsetes suhetes pärineb juba 1994. aastast. Vene võõrvägede lahk...

Kuulasin täna tavapärase huviga Raadio 2 saadet " Olukorrast riigis ", kus Anvar Samost ja Kalle Muuli muude teemade hulgas käsitlesid ka Eesti-Vene piirileppega seonduvat. Kuna saate autorid, eeskätt Kalle Muuli, esitasid antud teemal mõningaid selgitamistvajavaid seisukohti, siis otsustasin korra veelkord üle kirjutada, mis toimub ja mis ei toimu selles Eesti välispoliitikale tähtsas küsimuses. Loodetavasti viskab alljärgnevale pilgu peale ka Hans H. Luik . Teen seda läbi mõningate müütide ja  küsimuste, mida kas tahtlikult või tahtmata kiputakse rõhutama.  1. Miks toimub kogu asi salajas, miks ei seletata?  Oktoobrist asetleidvate piirikonsultatsioonide kontekstis tõusetus teema esimest korda juba läinud kevadsuvel, kui pikema diplomaatilise tegevuse järel ilmnes esimesi võimalusi tõepoolest mõlema poole huvisid silmas pidavate piirilepingute poole liikumiseks.  Rääkisin sellest teemast eelmise aasta 22. juuli Kuku Välismäärajas ning ka siin blogis võts...

Eesti rahvuslikes huvides on riigipiiri õiguslik määratlemine Venemaaga. Seda on järjepidevalt taotletud juba alates 1994. aastast, kui algasid läbirääkimised peaminister Andres Tarandi valitsuse ajal. Just siis otsustati, et Eesti on nõus loobuma Tartu rahu järgse piiri nõudmisest, kuid mitte loobuma õigusliku järjepidevuse põhimõttest. Seda välispoliitilist ühisliini on hoitud tänaseni.  Eesti-Vene piirilepped, aga tegemist on eraldi mere- ja maismaapiiri lepetega, said sisuliselt valmis juba 1990ndate aastate lõpul. Allkirjadeni jõuti 2005. aasta mais pärast seda, kuid Eestist oli saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik. Tookord lepinguid toetades otsustas Riigikogu õiguskantsler Allar Jõksi soovitusel rõhutada oma ratifitseerimisseaduses õigusliku järjepidevuse tähtsust, kuna leppe enda tekst võis jätta ruumi pahatahtlikuks tõlgendamiseks. Venemaa valuline reaktsioon näitas, et Riigikogu samm oli toona õigustatud. Kaheksa aastat hiljem on Eesti ja ...

Eestis on viimastel nädalatel käinud põhjendatult aktiivne arutelu meie gaasituru tuleviku üle ning seda eeskätt veeldatud maagaasi (LNG) terminali võimaliku ehitamise ja asupaiga kohta. Räägitud on peaasjalikult sellest, kas Eesti üldse vajab suurt investeeringut ning  kui jah, siis milline on selle mõju meie energiajulgeolekule. Kui täpne olla, siis arutelud gaasituru liberaliseerimise üle algasid juba aastaid tagasi ning on käinud ühte jalga Euroopa Liidu energiapoliitika suundumustega. Meie regioonis mõistagi on peamiseks tõukejõuks olnud ainusõltuvus ühest tarnijast, kelleks on Gazprom. Viimane on oma investeerimisplaane rakendanud päris sageli ka laiemate huvide teenistusse. Gazpromi on peetud Venemaa välispoliitika üheks efektiivsemaks tööriistaks. Eriti tuntavalt on seda mõõdet viimastel aastatel tunda saanud näiteks Ukraina kui Vene gaasi suurim transiitriik. Veel mõned aastad tagasi näis veeldatud maagaasi terminali rajamise idee kauge unistus...

Seekordne välispoliitika arutelu Riigikogu täiskogul langeb ühte ajaga, kui oleme tähistamas Eesti Vabariigi 95. aastapäeva. Ühele väikeriigile on see aukartustäratav vanus. Meie enda ajalugu on meile õpetanud, kui olulist rolli ühe iseseisva riigi ajaloos mängib edukas diplomaatia ning püsivad liitlassuhted sõpradega. 1918. aastal oli maailm suure sõja järelmitest rabatud. Globaalne poliitiline kaart tegi läbi suure muutuse. Rahvusvahelistesse suhetesse lülitus palju uusi riike, nende hulgas ka Eesti Vabariik. Paraku polnud Esimese maailmasõja šokk siiski nii sügav, et see oleks Euroopa riike sundinud suveräänsust jagavale koostööle. Poliitilised arengud Saksamaal ja Venemaal surusid kontinendi peagi ohtlikesse vastandumistesse, mis lõppes suure katastroofiga.    Teise maailmasõja lõpul kujundatud maailmakord on paljuski püsinud tänaseni,  mida pole suutnud kõigutada ei Nõukogude Liidu varisemine ega ka Aasia esiletõus. Ometi on tänases maail...