Eesti suhete alustest Venemaaga
Vene filosoof Nikolai Berdjajev on öelnud, et vene rahva üle võib tunda
ühtaegu vaimustust ja meeleheidet. Temalt võib alati oodata üllatusi
ning ta suudab sisendada enda vastu tugevat armastust ja tugevat
vihkamist kõige ehedamal moel. Teinekord mõlemat korraga.
Berdjajevit ümber sõnastades võime öelda, et Eestis pole ühtegi teist
välispoliitilist teemat Venemaa kõrval, mis nii tuliseid kirgi ja kohati
risti vastakaid arvamusi esile kutsuks. Mõistagi on selleks küllaga
põhjuseid. Neist ehk peamine on pika aja jooksul settinud teadmine suure
naabri agressiivsusest ning eriti lähiajaloo vägivaldsest kogemusest.
See on süvendanud umbusku, mis ei kao ühe käeviipe või suletõmbega.
Eesti-Vene suhete lähiajalugu on veenev tõend sellest, kui keeruliselt
kulgeb sajandeid vormitud impeeriumi lagunemine. Pean kohe ütlema, et
meie viimase paarikümne aasta olulisim saavutus kahepoolsetes suhetes
pärineb juba 1994. aastast. Vene võõrvägede lahkumine on meie taastatud
iseseisvusaja suurim välispoliitiline võit. Just see tegi võimalikuks
meie kiire tagasijõudmise Euroopa poliitilisse ruumi ühes kõige selle
juurde kuuluvaga.
Selsamal 1994. aastal küsisin Moskvas Postimehe ajakirjanikuna Venemaa
ekspeaministrilt Jegor Gaidarilt, mis ootab tema kodumaad ees. Gaidar
jäi veidikeseks mõttesse ning vastas siis: «Venemaa tähtsaim dilemma on
alati olnud: kas minna lääne või ida arenguteed mööda. See läbib kogu
Vene ajalugu vähemalt 18. sajandist. Ka praegu on see dilemma täiesti
olemas ning kindlaid võitjaid ega kaotajaid siin ei ole. Vaevalt leidub
Venemaal kedagi, kes oskaks välja kirjutada ainuõige retsepti.»
Nüüd, pea 20 aastat hiljem pole meie naabri valikutes miskit selgemaks
saanud. Ühelt poolt püütakse ehitada strateegilisi suhteid Euroopaga,
teisalt aga üritatakse kõigi jõududega vastanduda lääne väärtusruumile.
Arusaamine Nõukogude Liidu lagunemisest kui 20. sajandi suurimast
geopoliitilisest katastroofist segab vastastikku kasulikku arutelu
tuleviku üle oma naabritega ning hoiab Venemaad kinni
minevikuköidikutes.
Venemaa võimusüsteeme uuriv Londoni ülikooli professor Aljona Ledeneva
on väga pessimistlik riigi demokratiseerumise suhtes. Tema hinnangul on
pika aja jooksul kujunenud keerukatest kombinatsioonidest läbi põimunud
vastastikuse sõltuvuse süsteem Vene võimu tipus sedavõrd elujõuline, et
selle muutumist õigusriigile kohaseid reegleid järgivaks pole ette näha
veel mitme inimpõlve jooksul. Kellel suurem huvi, soovitan lugeda
Ledeneva värsket monograafiat «Can Russia Modernise?» («Kas Venemaa
suudab moderniseeruda?»).
Venemaa peastaabi ülem kindralpolkovnik Valeri Gerassimov ütles alles
märtsi algul avalikult, et demokraatlikud revolutsioonid (näiteks nagu
«värvilised revolutsioonid» Ukrainas ja Gruusias) on samaväärsed
välismaise interventsiooniga, mille vastu tuleb võidelda kõige
erinevamaid, kaasa arvatud sõjalisi vahendeid kasutades. Pange tähele,
et seda räägib õigusriigi väärtusi rõhutava Euroopa Nõukogu liikmesriigi
esindaja. Loodetavasti pööratakse Strasbourgis sellele tähelepanu ja
jõutakse seekord pehmest mõminast kaugemale.
Eelnev seab mõistagi Eesti välispoliitika kujundajate ja teostajate
ette pikaajalise ülesande: kuidas edendada Venemaaga suhteid nii, et
suudaksime oma väärtushinnanguid austades ja riigi suveräänsust hoides
arendada konstruktiivset dialoogi mõlemat poolt rahuldavate lahenduste
leidmiseks praegustele probleemidele.
Olukorra teeb siiski lihtsamaks teadmine, et praegu pole meil sellist
karmi valikut, mida 1940. aasta sügisel oli sunnitud tegema üks Tartu
rahuleppe autoreid Ants Piip. Ilmar Raamot kirjutab oma mälestustes,
kuidas Piip talle siis selgitanud, et «rahvas ootab oma senistelt
juhtidelt edasiseks poliitiliseks hoiakuks seisukohta või parooli.
Rahvale tuleb selgelt ütelda: parem on Vene kui Saksa orientatsioon.
Piip põhjendas seda pikemalt. Tema on elanud ja õppinud Peterburis ja
võib kinnitada, et venelased on heatahtlikud ja koostöötahtelised
inimesed. Nõukogude kommunism ei ole enam nii brutaalne, kui oli olnud
1917. aastal».
NKVD arreteeris Piibu 30. juunil 1941 ning 1. oktoobril 1942 suri ta Nõukogude vangilaagris.
Venemaa investeerib praegu palju pehmesse mõjutustegevusse
välisriikides, mille eesmärk on laiendada oma mõjusfääri kuni Euraasia
Liidu loomiseni välja. Eks siin peegeldu eeskätt seesama ajaloo
köidiklikkus. Mis puutub Eestisse, siis usun, et ettevõetav on pigem
raharaiskamine.
Eesti valikud on selged ja pöördumatud. Me kuulume läänemaailma
kultuuriruumi. Huntingtoni piir jookseb meist ida poolt. Isegi kõige
vasakpoolsema valitsuse puhul oleks keeruline eeldada, et meie uueks
sihiks saaks loobumine euroatlandi ruumist ning flirtimine SRÜ või
Euraasia Liiduga. Uued Lauristinid ja Varesed ei veena vabas ühiskonnas
kedagi.
Eesti suhted Venemaaga saavad seetõttu lähtuda meie jaoks kannatlikust
ja oma rahvuslikke huvisid järgivast sammsammulisest liikumisest
strateegilise eesmärgi poole, milleks on heanaaberlikkusel ja
vastastikku lugupidavatel hoiakutel põhinev läbikäimine. Sinna on veel
mõistagi pikk tee käia. Kuid sihikindlalt liikudes on see eesmärk
pikemas perspektiivis siiski saavutatav. Selleks tuleb rakendada väga
erinevaid võimalusi meie piisavalt rikkalikus välispoliitiliste aktivate
laekas kahepoolsetest kontaktidest Euroopa Liidu ja teiste
rahvusvaheliste organisatsioonideni välja.
Riigikogu väliskomisjoni delegatsiooni eelmise nädala visiit Moskvasse
kinnitas, et küsimusi ja teemasid, mida kahel naabril arutada, on küll
ja veel. Suur osa neist puutub ka meie igapäevaellu. Puudutagu see
inimestevahelist läbikäimist või majandussuhteid, piiriüleseid
koostööprojekte või hädaolukordade lahendamist. Järkjärguline
edasiliikumine siin aitab rahvusvahelises mõõtmes kaasa ka Eesti kui
avatud ja sõbraliku riigi kuvandile, mille järgi oleme ühtaegu värav nii
Euroopasse kui ka Aasiasse.
Parim viis konkreetseid lepinguid ja kokkuleppeid saavutada on
arusaadavalt konstruktiivse ja avatud dialoogi abil. Igatahes püüab
riigikogu väliskomisjon oma parlamendidiplomaatias jätkata sama liini.
Seejuures ei saa kuidagi eeldada, et kõigis küsimustes jõutakse mõlemat
poolt rahuldava tulemuseni. Mõni küsimus leiab kergemini lahenduse,
mõnes küsimuses aga jääme ilmselt veel pikaks ajaks eri arvamusele.
Arvamuslugu ilmus tänases Postimehes. Foto on tehtud 11.042013 Moskvas Riigikogu väliskomisjoni kohtumiselt Venemaa asevälisminister Vladimir Titoviga.
Kommentaarid
Here is my page; germany