Gaas, turg ja julgeolek
Eestis on viimastel nädalatel käinud põhjendatult aktiivne
arutelu meie gaasituru tuleviku üle ning seda eeskätt veeldatud maagaasi (LNG) terminali
võimaliku ehitamise ja asupaiga kohta. Räägitud on peaasjalikult sellest, kas
Eesti üldse vajab suurt investeeringut ning kui jah, siis milline on selle mõju meie
energiajulgeolekule.
Kui täpne olla, siis arutelud gaasituru liberaliseerimise
üle algasid juba aastaid tagasi ning on käinud ühte jalga Euroopa Liidu
energiapoliitika suundumustega. Meie regioonis mõistagi on peamiseks tõukejõuks
olnud ainusõltuvus ühest tarnijast, kelleks on Gazprom. Viimane on oma
investeerimisplaane rakendanud päris sageli ka laiemate huvide teenistusse.
Gazpromi on peetud Venemaa välispoliitika üheks efektiivsemaks tööriistaks.
Eriti tuntavalt on seda mõõdet viimastel aastatel tunda saanud näiteks Ukraina
kui Vene gaasi suurim transiitriik.
Veel mõned aastad tagasi näis veeldatud maagaasi terminali
rajamise idee kauge unistusena, sest investeeringu maht oleks olnud lihtsalt
ebamõistlikult suur. Ka veel täna kipuvad kriitikud viitama eeskätt Eesti turu
väiksusele (meil tarbimine on näiteks 5 korda väiksem kui Soomel või Leedul).
See on tõsine argument ning räägib sellest, et terminali reaalne majanduslik
äratasuvus võiks mõeldav olla ikkagi regionaalse turu teenindamisega.
Euroopa Komisjon on oma analüüsis rõhutanud, et Balti
regioonis oleks kõige mõsitlikum rajada LNG terminal Soome lahe kaldale – kas
siis Soome või Eestisse. Turgude ühenduslülina on seejuures hädavajalik ka
Soome lahe põhja kavandatava toujuhtme Baltic Connector ehitamine.
Tegelikus elus aga näib, et toimumas on suurem võidujooks
erinevate terminalide ehitamiseks. Ja seda mitte ainult Eestis. Oma
terminalidest räägivad nii Läti kui Leedu, rääkimata Poolast, kes juba
terminali ka reaalselt ehitab. See kõik on paras väljakutse Balti ühtsele
energiapoliitikale, mida siiani pole õnnestunud kõige valutumalt rajada ega
rakendada.
Kogu selle pildi taustal on vaieldamatult olulisim küsimus
ikka selles, kes hakkab kontrollima uusi investeeringuid ning milline on
tegelik võimalus turu avamiseks konkureerivatele tarnijatele. Eesti
strateegiline huvi oma energiajulgeolekut kasvatades peab olema siin väga selge
– investeeringute planeerimine LNG terminali ehitamiseks on mõistlik vaid siis,
kui see taandab monopoolse turukontrollija, võimaldab osa saada USAst kümnendi
eest alguse saanud kildagaasi revolutsioonist tulenevatest
hinnalangusmuutustest ning mille tulemusel on lõppkokkuvõttes võitjaks ikkagi
lõpptarbija.
Kommentaarid