Positiivsed hetked Moskvas
Kes pole Moskvas pikema aja jooksul käinud, see kindlasti leiab nii mõndagi üllatavat. Seejuures ka kindlasti positiivset. Kui veel neli aastat tagasi, kui ma viimati Venemaa pealinna sattusin, tervitas saabujaid Šeremetjevo lennujaama väsinud peahoone. Nüüd ootab aga Tallinnast saabujaid uhke ja avar terminal, mis teeb Venemaale saabumise kindlasti oluliselt meeldivamaks ja ladusamaks. Selle krooniks oli ka lahke teenindus.
Moskvasse saabujal on viimasel paaril aastal olnud hea võimalus vältida pealinna suurimat peavalu – ummikuid. Kiirrong viib 35 minutiga otse Valgevene vaksalisse kesklinna serval. Mul siiski autoga vedas. Ürituse korraldajate pakutud transport toimis laitmatult. Täna õnnestus päeval lennujaama jõuda isegi alla tunni. Uskuge, see on päris unikaalne juhtum. Autojuht kinnitas, et temal on ükskord kulunud ka 3 ja pool tundi. Suurlinna asi.
Lisaks saatkonna külastamisele ja seminarile oli pisut aega ka külastada omaaegsest Moskva elust (1994-97) tuntud paiku ning kohtuda sõpradega. Juuresolev pilt on Kremlist, kus käisin oma peagi valmiva raamatu jaoks viimast inspiratsiooni saamasJ
Täna enne ärasõitu lennujaama jõudsin korraks käia ka Moskva parimas raamatupoes. See asub otse FSB peakorteri kõrval Lubjankal ning kannab nime Globus. Juba 1990ndatel paistis ta silma laia valikuga, kuid täna kogetu ületas küll igasugused ootused. Suhteliselt kitsastesse ruumidesse (olgugi et laiendatuna) passides pakub Globus kõige parema valiku nii kodumaiste autorite teostest kui tõlkekirjandusest. Ajanappuses jäin rohkem pidama oma eriala ehk ajaloo ja poliitika lettide juurde.
Esimese märksõnana tuli meelde valik. Tõepoolest, sellist valikut näiteks Venemaa ajaloost pole ma varem Moskva poodides näinud. Raske oli igatahes otsustada, kuid ometi jagus ostetud raamatuid kahe kilekoti jagu. Mind paelus näiteks Aleksandr Janovi viimane triloogia Venemaa ajaloo mõtestamisest, huvitav monograafia Venemaa tsaariõukonnast 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, ühe endise KGB ohvitseri vaade Nõukogude Liidu lagunemist tinginud asjaoludele. Soodsa hinna tõttu lipsas valikusse ka näiteks päris asjalik ülevaateraamat tulevastest geopoliitilistest vastandumisohtudest Arktikas.
Muide, hinnad kõiguvad tavaraamatute puhul 60 kroonist 250 kroonini ehk siis arvestavalt odavamlt kui näiteks Eestis. Aga kvaliteet on ka väga kõikuv ning tiraažid võrreldes väikse Eestiga siiski oluliselt suuremad.
Selles suures valikus torkas silma ka näiteks see, et võrreldes minu eelmise külastusega 2006. aastal on oluliselt kasvanud Stalinit käsitleva kirjanduse hulk. Seejuures on pigem esil positiivne ja ülistav, kui kriitiliselt hindav hoiak. Vähemalt võis seda näha pealkirjadest. Isegi Stalini kogutud teostele on lisasid trükitud.
Üks nendest raamatutest kandis näiteks pealkirja “Stalinism – Venemaa pääsemine”, mille autoriks oli keegi Lavrenti Gurdžijev. Võtsin raamatu suvaliselt kohalt lahti ning kohe torkas joonituna silma lause algus: Lääs tuleb hävitada! Mõned leheküljed hiljem oli aga veelgi ilmekamas kirjas tekstiosa, millest ei läbenud ma isegi pilti teha. Vaadake seda siit alt. Lühidalt tõlkides räägib see Venemaa ajaloolisest imperatiivist – maadekogumisest ning oma sajandeid kogutud traditsioonide kaitsmisest Lääne mõjutuste eest.
Lisaks sellele riiulinurgale jäi veel meelde raamat, mis oli nähtavasti alles ilmunud, kuna teda reklaamiti uudiskirjanduse letil. Selles seati jätkuvalt kahtluse alla Katõni veretöö faktid, ja seda vaatamata pärast aprillikuise lennukatastroofi järel toimunud märgatavat meelemuutust Venemaa tippjuhtkonna tasemel.
Aga pluarlismist polnud raamatupoes tõesti puudus. Nii võis sealt leida Edward Lucase “Uue Külma sõja” venekeelse variandi ning Zbigniew Brzezinski gepoliitiliste tööde mitu tõlget.
Kommentaarid
Ja Stalin oli üldse Gruusiast.
Muide, Marko, kui juba lugemiseks läks, siis milliseid eestikeelseid geopoliitika-alaseid töid soovitad?
Tõnis Bleive
www.svpressa.ru/blogs/article/32632/
Германия: Цветочки эмиграции-2
К чему приведет миграционная политика немецких властей?
В первой части материала автор, еврейский эмигрант из Украины, перебравшийся в Германию 10 лет назад, рассказывает, как изменилась жизнь в его городе. Саарбрюккен заполнили выходцы из Африки, Албании, Боснии, других мусульманских стран. В Германию их манят хорошие социальные пособия и различные льготы. Работать, как принято в Фатерланде, они не хотят. Также, как и интегрироваться в местную культуру.