Eesti vastus Aasia sajandile

Käimasolevast sajandist kui Aasia sajandist hakati esimest korda rääkima juba 1980ndatel aastatel. Selleks andsid eeskätt põhjust Jaapani ning Kagu-Aasia tiigrite Lõuna-Korea, Singapuri ja teiste muljetavaldav esiletõus. Veidi hiljem lisandusid juba hoopis uute suurustena Hiina ja India, mis kokku on muutnud paratamatuks maailma jõukeskme pöördumise Aasiasse ning laiemalt Vaikse ookeani suurde ringi.

Kui 19. sajand oli suuresti Briti impeeriumi ajastu ning 20. sajand möödus suurte sõdade järel Ameerika Ühendriikide tähe all, siis 21. sajand on ilmselgelt mõõdetav Aasia huvide kaudu.

Sellel aastal sai Hiinast ametlikult maailma teine majandus. Ekspertide hinnangul võib Hiina oma majanduskasvu edenedes mööduda Ameerika Ühendriikidest veel enne 2040. aastat. India teeb seda umbes 2042. aasta paiku. Kõik kasvunumbrid, mis puudutavad Hiinat, Indiat ja tervikuna kogu Aasiat, ei jäta kahtlust, et maailma majanduspoliitilise jõukeskme eemaldumine euroatlandi ruumist on juba toimunud.

Kindlasti ei maksa seejuures unustada, et demokraaltikule läänemaailmale on lisaks majanduslikule konkurentsile eriti Hiina suunas tõsiseks väljakutseks riigisüsteemide erinevus. Nobeli rahupreemia äsjane määramine Hiina vangistatud dissidendile Liu Xiaobole viitab ilmekalt tõsistele probleemidele, mida ei tohiks eirata.

Kõik see sunnib meid väga tõsiselt mõtlema, kuidas võiks väike Eesti selles maailma suures nihestumises asetuda ning mida peaksime tegema, et Aasia sajandil oma rahvusvahelisi huve ja eesmärke kõige paremal moel saavutada.

Minu arvates on väga tervitatav see debatt, mida Postimees on oma arvamusküljel viimastel nädalatel alustanud. Ma pean siin silmas Hannes Hanso ja Urmas Paeti artikleid. Loodetavasti saab see teema pideva käsitluse objektiks, sest üksnes paljude eritasandiliste ideede sõelumise kaudu suudame paremini vastata meie ees seisvale suurele väljakutsele.

Eestil on viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud aktiivne suhtlus paljude Aasia riikidega, kusjuures eriti torkab silma visiitide rohkus Eesti ja Hiina vahel. Pealegi on sellel aastal käimas ka Shanghai maailmanäitus, kus muuhulgas 18. oktoobril on toimumas Eesti päev.

Tuleva aasta riigieelarves on valitsus eraldanud 6 miljonit eurot ammuoodatud saatkonnahoone ehituseks Pekingisse. Suurepärases asukohas paiknev krunt tuleb kõige paremal moel rakendada meie Aasia huvide teenistusse. Seetõttu on igati ajakohane mõelda just praegu laiaulatusliku ning erinevate ametkondade tegevusi sünkroniseeriva “Aasia strateegia” väljatöötamisele.

Kindlasti ei pea ma silmas veel ühe tulutu arengupaberi kirjutamist, mida võetaks teha vaid linnukese pärast, vaid reaalselt meie huve silmaspidavate eesmärkide ning nende täitmiseks vajalike tegevuste ning ressursside kokkuleppimist. Selle väljatöötamiseks ning hilisemaks regulaarseks jälgijaks võiks luua näiteks peaministri juurde kõrgetasemelise töögrupi.

Strateegia võiks olla näiteks kümneaastase perspektiiviga, mis annaks võimaluse nii lühema- kui ka pikemaajaliste eesmärkide seadmiseks.  Strateegia enda eemärgiks oleks aga valitsuse, ettevõtlusorganisatsioonide ning kolmanda sektori ühiseesmärkide sõnastamine, mis kokkuvõteks teeniksid poliitiliste kontaktide laiendamise, kaubanduse elavdamise ning investeeringute kasvatamise huve.

Veel mõned aastad tagasi oli meie kogu välismajanduspoliitika koordineerimine lonkav ning erinevate ametkondade egohuvidest kurnatud. Viimasel ajal on olukord tunduvalt paranenud, kusjuures üheks teguriks on olnud ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel valminud Eesti majanduse rahvusvahelisustamise kava “Made in Estonia”.

Viimane muuhulgas näebki tuleviku kaardistamisel ette konkreetsete strateegiate ettevalmistamist prioriteetsetes suundades. Aasia peaks olema siin üks esmatähtsaid, sest just seal on riigi tugi meie ettevõtluse ja tervikuna kontaktide laiendamisele vajalikum kui näiteks piisavalt hästi toimival Euroopa turul.

Ma ei poolda nende arvamust, et me peaksime kiiruga mõne saatkonna Euroopas sulgema ja selle asemel Aasias jälle avama. Siin on vaja pikemaajalist visiooni ja sihipärast tegevust nii Pekingi saatkonna tugevdamisel kui näiteks India esinduse rajamisel. Samas on selge, et üksnes aukonsulitele või ka Euroopa Liidu esindustele ei ole mõtet väga suuri panuseid teha. Aasias oleme naabritega eriti majanduse vallas ikkagi konkurendid.

Meie ressursse arvestav diplomaatiline ning ettevõtlust toetavate tugistruktuuride kohalolek regioonis ja nende omavaheline hea koostöö on üheks eelduseks uute võimaluste leidmisel kaubavahetuse elavdamiseks ning investeeringute otsimisel.

Kui vaadata näiteks viimast viit aastat, siis kaubavahetus Hiinaga on Eestil kasvanud 30 protsenti, ulatudes 2009. aastal 3,1 miljardi kroonini. Kaubavahetus Indiaga on tõusnud samal ajal koguni neli korda, kuigi kogumaht oli 2009. aastal üksnes 400 miljonit krooni.

Kui siia kõrvale panna meie kaubavahetuse mahu Soomega, mis 2009. aastal oli 35 miljardit krooni, siis arenguruum maailma majandushiidudega Aasias on ilmselge. Samas tuleb silmas pidada, et Aasia turgudele jõudmine on kordades keerulisem ja ajamahukam, kui üle lahe naabritega asjade ajamine.

Soome ja mitmete teiste meiega võrreldavate riikide kogemus näitab, et edu saavutamiseks Aasias tuleb investeerida aega ning olla oma ideedes teinekord julged unistama. Helsingi lennujaam poleks täna kindlasti nii jõudsalt kasvanud, kui juba paarkümmend aastat tagasi poleks riigi toetusel asutud otsima turgu Aasias.

Kui silmas pidada, et täna käib 1,3 miljardist hiinlasest aastas välismaal vaid mõnikümmend miljonit, siis on päris selge, et tulevikustrateegias võiks olla Helsingiga võrdsel kaugusel Aasiast asuval Tallinnal head võimalused õhutransiitkoridori arendamiseks. Viimase puhul on esmaoluline Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise ülelendude leppe sõlmimine. Siin on kindlasti omad võimalused panustada transpordivolinik Siim Kallasel.

Rahvusvaheline haridus on üks kiiremini kasvavaid valdkondi maailma teenusteturul. Kui 2003. aastal õppis välismaal 2,1 miljonit tudengit, siis aastaks 2020 prognoositakse selleks numbriks juba 5,8 miljonit. Märkimisväärne osa nendest tuleb just Aasiast. Käesoleval õppeaastal on Eestis oma teadmisi täiendamas 144 tudengit Aasiast, sealhulgas 60 Hiinast.

Meie ülikoolide rahvusvahelisustamise käigus oleks normaalne, kui kasvaks ka Aasia tudengite osakaal. Lisaks konkreetsele rahalisele mõõtmele on kohati hindamatu väärtusega kontaktibaasi loomine inimestega, kes kunagi võiksid tõusta oma kodumaal otsustavatele kohtadele kas poliitikas või majanduses.

Vastastikuse teadmise laiendamine on mõistagi üks väga olulistest tegevustest, mis peaks “Aasia strateegias” leidma eraldi tähelepanu. Aasia ajakirjanike visiitide organiseerimine Eestisse võiks olla regulaarne ning kindla eesmärgiga. Sama võiks pakkuda ka meie ajakirjanikele. Seejuures peaks riik toetama meie avalik-õiguslikku ringhäälingut korrespondendipunkti loomisel näiteks Pekingisse.

Eesti välispoliitika instituut on juba korraldanud ühiskonverentsi näiteks Jaapanis, kuid kindlasti annab ajutrustide ning ka ülikoolide koostöö veel oluliselt laiendada. Miks mitte seda teha kahasse näiteks soomlaste või teiste Põhjala riikidega.

Need on vaid mõned üksikud vihjed teemadele ja eesmärkidele, mis võiksid leida kajastuse “Aasia strateegias”. Loodetavasti saame juba varsti sellel teemal rääkida mitte üksnes unistustest, vaid ka reaalsetest ühissammudest.

Artikkel ilmus kolmapäevses Postimehes.