Gaidari reformid päästsid Venemaa
Tänane Postimees avaldas minu lühikese arvamuse Jegor Gaidarist. Kuna ajalehe online versioonis pole see kättesaadav, siis avaldan selle siin ajaveebis. Vaid sissejuhatuseks niipalju, et täna keeldus Riigiduuma mälestamast leinaseisakuga Gaidari lahkumist...
Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel oli Venemaa väga rängas majanduslikus olukorras. Gaidar on meenutanud, et 1991. aasta lõpul oli riigikassa sama hästi kui tühi ning majandust ähvardas üldine seiskumine.
President Boriss Jeltsinil polnud 1991. aasta sügisel ühtegi paremat võimalust kui usaldada valitsuse juhtimine noortele ja julgetele reformaatoritele eesotsas Jegor Gaidari ja Anatoli Tšubaisiga.
Kommunistliku plaanimajanduse hävingu järel ning demokraatliku meelsuse laineharjal oli Gaidari esiletõus täiesti loomulik. Vana nomenklatuur oli kaotanud nii võimu kui ka usaldusväärsuse.
1994. aastal Moskvas siinkirjutajale antud intervjuus ütles Gaidar, et pärast augustiputši kiiruga koostatud majandusprogrammist õnnestus tal ellu viia miinimum.
See seisnes hindade liberaliseerimises (alates 2. jaanuarist 1992), kohustuslike riiklike tellimuste ja toodangu fondijaotuse äramuutmises, välismajandustegevuse liberaliseerimises, impordikitsenduste kaotamises, rahvusliku valuuta konverteeritavuse tagamises, ulatusliku privatiseerimise alustamises ning eraomandust lubava ja kaitsva seadustiku loomises.
Vaid põllumajanduses jäid muudatused tegemata suuresti toonase asepresidendi Aleksandr Rutskoi vastuseisu tõttu.
Mõistagi šokeerisid need reformid paljusid venelasi. Vaatamata president Jeltsini pidevatele lubadustele, et olukord peatselt paraneb, kasvatasid hüperinflatsioon ja säästude vähenemine inimestes sügavat umbusku. See sai saatuslikuks ka Gaidari poliitilisele karjäärile.
Erinevalt Anatoli Tšubaisist ei saanud Jegor Gaidarist poliitilist ellujääjat. Tema valitsusjuhi aeg sai otsa juba 1992. aasta lõpul, kui Jeltsin tegi panuse Viktor Tšernomõrdinile. Ka ei vedanud kuigi kaugele 1993. aasta sügisvalimistel Gaidari juhtimisel moodustatud liberaalne erakond Venemaa Valik. Demokraatlike jõudude killunemise ning rahva toetuse vähenemise taustal taandus Gaidar 1990. aastate teisel poolel suurest poliitikast.
Minu arvates oli selleks kaks suuremat põhjust. Esiteks polnud Jegor Gaidar kunagi õigupoolest päris poliitikasse läinud. Eriti Venemaa konteksti arvestades, kus bütsantslikud võimumängud kaalusid sageli üles ratsionaalse lähenemise. Gaidar ütles mainitud intervjuus Postimehele, et temast sai poliitik alles 19. augustil 1991. Enne seda oli teda paelunud majanduse analüüsimine. Viimasega tegeles ta poliitikast taandudes kuni oma surmani.
Gaidari poliitilise ebaõnnestumise teiseks põhjuseks oli vaieldamatult asjaolu, et tema ettevõetud murranguliste majandusreformidega ei kaasnenud poliitilisi ümberkorraldusi. Vana nomenklatuur hakkas kiiresti toibuma. 1991. aasta sügisel ei korraldatud uusi valimisi, mistõttu hakkas rahvasaadikute kongress reformidele jõuliselt vastu töötama.
Kuid vaatamata nendele raskustele tegi Gaidar seda, millest paljud poleks julgenud isegi mõelda. Ta algatas protsessid, mida polnud võimalik enam tagasi pöörata. Tõsi, hilisem areng Venemaal pole paljuski läinud neid radu, millest unistas Gaidar.
Kui ma tema käest 1994. aasta novembris küsisin, kas Venemaal on demokraatia üldse võimalik, vastas Gaidar paljutähenduslikult: «Ma leian, et meil ei ole teist alternatiivi.
Samas on tekkinud ohtlik illusioon niinimetatud valgustatud turumajandusliku autoritarismi võimalikkusest Venemaal. Ma ei usu sellesse. Kas me säilitame demokraatia koos võimalusega tsiviliseeritud eluks Venemaal, või me kaotame nii ühe kui teise.»
Minule jättis Gaidar alati mulje kui oma ajast ees olnud mõtlejast, kes siiralt soovis Venemaale õitsengut. Ma julgen väita, et selle eest, mida Venemaa on tänapäeval majanduslikult saavutanud, võlgneb ta paljuski tänu just nimelt Jegor Gaidarile."
Kommentaarid