Kas Eesti saaks vabaneda "fašismist"?

Argo Ideon on tänases Postimehes teinud lühikese ülevaate ühest väga "värvikast" vestlusringist Komsomolskaja Pravda veergudel. Arusaadavalt on see tekitanud suure arvamustelaviini ning lisanud kuhjaga emotsionaalset laengut niigi tundlikusse teemasse.

Loo peakangelane Mihhail Deljagin on tuntud kui Moskvas tegutsev ning mitmelegi sealsele poliitikule nõu andnud majandusanalüütik. Olen temaga mõnel korral kohtunud ning siis on ta jätnud küllaltki aruka tegelase mulje. Nüüd aga kordab temagi - Nõukogude Liidu "pärlist" Eestist on äkitselt saanud fašistlik riik, mis on teel 1930ndatest aastatest tuntud tupikusse. Ainus viis suhteid Venemaaga parandada, oleks loobumine fašismist, nendib Deljagin.

Nagu ikka, vajavad sellised väljaütlemised tõlkeabi. Loomulikult pole küsimus keeles, vaid ikka meeles. Ehk siis teisiti - mis on deljaginite meelest "Eesti fašism" ning kuidas ja kas sellest saab vabaneda?

Deljagin pole sugugi esimene, kes on levitamas teooriat - Nõukogude Liidus olid Balti riigid esirinnas, nüüd aga majanduskatastroofis ning Euroopa tagahoovis. Ka olevat viimase 8 aasta tõusule kõvasti kaasa aidanud Venemaa tugi ning transiit.

Suure kukkumise taga olevat aga nüüd üheks põhjuseks Eesti "riikliku fašismi" taastootmine ning Vene-vastane poliitika. Ka siin pole Deljagin üksi. Sellist (teadlikku) eksiarvamust levitavad mitmed Moskva "intellektuaalid", uskudes endiselt kadunud impeeriumi "pühasse üritusse".

Huvitav on korrelatsioon: mida autoritaarsemaks ning tsentraliseeritumaks on Venemaa kasvanud, seda "fašistlikumaks" on muutunud Eesti kuvand naaberriigi arvajate-otsustajate hulgas.

Millest siis see fenomen? Aga ei millestki muust, kui kahe (poliitilise) kultuuriruumi üha suuremaks kasvanud kääridest. Selle sisuks on vaba ja demokraatliku õigusriigi põhimõtteid kinnistav Eesti ning samu väärtusi eirav või valikuliselt kasutav Venemaa.

Lisaks loob püsivat emotsionaalset pinget Eesti ja Venemaa rahvuslike identiteetide peatelje käre ristumine, kus satuvad löögi alla väga põhimõttelised teemad. Eestile on see iseseisvuse kaotuse tragöödia Teises maailmasõjas, Venemaale aga suur ja kannatusterohke võit 20. sajandi suurimas konfliktis. Kogu sellises mõõtkavas on ühisosa leidmine mõistagi hapram ning usalduse kasvatamine keeruline.

Seega tähendab mõiste "fašism" kasutamine teatud Vene ringkondadele pelka enesekaitset vaba maailma või teisitimõtlemise eest. Tõele au andes tekkis sarnane nähtamatu eraldusjoon Eesti ja Moskva vahel kohe, kui Punaarmee oli Eesti 1944. aastal "vabastanud".

Deljagin ütleb, loobuge fašismist ja siis saab kõik korda. Mida see tegelikult tähendaks? Tegelikkuses tähendaks see ilmselt Eesti väljaastumist Euroopa Liidust ning NATOst, ühinemist SRÜga, kodakondsuse nullvarianti, vene keele kuulutamist teiseks riigikeeleks, riigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest loobumist ja nii edasi. Kuid isegi see ei oleks võluvitsaks. Vaadake Valgevenet.

Tegelikkuses pole Eesti ja Venemaa keeruliste suhete kiireks lahtiharutamiseks imeravimit olemas. Ajalugu pole lihtsalt võimalik muuta ning selle tekitatud emotsionaalset ja ratsionaalset taustsüsteemi eirata.

Mida aga saab teha, on kannatlikult, järjekindlalt ning oma põhimõtteid meeles pidades jätkata kunagise impeeriumi kaotusvalu tasandamist ning 21. sajandi globaalsele maailmale kohaste suhete arendamist. Tallinna ja Peterburi vahel avatav lennuliiklus 27. juulil on üheks pisikeseks näiteks toimiva koostöö võimalikkusest ka täna ja tulevikus.

Ja lõpetuseks tahaks siiski loota, et Eestit hästi tundev ajakirjanik Galina Sapošnikova võtaks oma klubiga ette rohkem selliseid üritusi, mis püüdleksid kahepoolsete suhete parandamise ning vastastikuse usalduse suurendamise poole.