Estemirova tapmine ja Medvedevi uurimine

Natalja Estemirova (foto: Reuters) oli väga julge naine. Kui mina temaga viimati 2006. aastal Groznõis kohtusin, jättis ta mulje kartmatust ja missioonitundelisest inimesest. Mõneti tundus tema töö inimeste õiguste kaitsmisel juba siis võimatu missioonina või anomaaliana, sest tema koduvabariigis valitsev olukord välistas tegelikult sellise tegevsue. Meie kohtumine leidis aset ajal, mil tema väga hea sõbra Anna Politkovskaja mõrvast Moskvas oli möödunud napilt kuu aega.

Nüüd on ka Estemirova lahkunud. Lahkunud viisil, mis šokeerib kõiki, kes peavad vähegi tähtsaks inimväärikust ning meie kõigi õigust elule. Kahjuks on tõsine kartus, et see mõrv jääb sama moodi lahendamata, nii nagu mitmed varasemad tapetud Venemaa tänaste võimude kritiseerijad.

President Medvedev andis korralduse välja selgitada tapjad ning tuua süüdlased kohtupinki. Igati tervitatav avaldus. Sama kuulutas ka Ramzan Kadõrov, Tšetšeenia hirmuvalitsejast president.

Kahjuks ei veena need avaldused, et Estemirova tapmine jõuaks kaugemale võimalikust "näidisprotsessist" või jääb üldse lahenduseta. Miks on siiani lahenduseta Anna Politkovskaja ja mitmete tema ametivendade (Venemaal on alates 2000 tapetud 16 ajakirjanikku) tapmine, miks püütakse fabritseeritud süüdistuste alusel suruda Mihhail Hodorkovski eluaegsesse vangistusse, miks valitseb Tšetšeenias ja mujal Venemaal võimude poolt soositud karistamatuse õhkkond.

Kõik see on võimalik vaid sellepärast, et inimõigused ja demokraatlikud väärtused on jalamatiks paljudele, kes täna püüavad Venemaad taas "suureks" teha. Kahjuks on Lääne demokraatiad liiga kergekäeliselt unustanud ehk andestanud varasemad jõhkrad mõrvad. See aga on omakorda innustanud neid, kes on valmis tegema kõik oma puutumatu võimutäiuse kaitsmiseks.

Venemaa innukas võitlus kommunismi kuritegude rahvusvahelise tunnustamise vastu näitab, et sellega püütakse tähelepanu kõrvale juhtida kodumaal valitsevast olukorrast. Estemirova tapmine kahjuks kinnitab, et natsismi ja kommunismi kuritegude võrdsustamine on tähtis just selleks, et vältida nende hirmsate kuritegude kordumist täna.

"Tänapäeval määrab inimeste mõtetes ja tegudes korra lintshikohus. Silm silma ja hammas hamba vastu. Meile laskub sünge pimedus, millest oleme roomanud välja mitu Nõukogude aastakümmet. Meie põhiseadus on suremas, vaatamata põhiseaduse tagaja olemasolule riigis. Ja matuste eest on määratud vastutama FSB," kirjutas Politkovskaja mõned kuud enne surma.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja teised demokraatia ja inimõiguste eest seisvad rahvusvahelised organisatsioonid on kohustatud tõstma kogu selle teema kannatliku järjekindlusega esiplaanile. Vastasel korral võib sarnaste kuritegude "allaneelamine" kujuneda tõsiseks ohuks kõigepealt Venemaale endale ning laiemalt kogu Euroopale. Litvinenko mõrv oli ju üks sellest reast.