Kas Lissaboni lepe on juba vananenud?

Riigikogu tänasel istungil tutvustan algatajate nimel esimesel lugemisel seaduseelnõud, mis viib meie parlamendi kodu- ja töökorda sisse mõned täiendavad muudatused seoses Lissaboni leppe jõustumisega 1. detsembrist 2009.

Eeskätt puudutavad muudatused Riigikogule võimaluse loomist otsesuhtlemiseks Euroopa institutsioonidega juhul, kui ühenduse seaduseelnõud või juba vastuvõetud aktid on vastuolus aluslepingutes sätestatud jagatud pädevuste rakendamisega.

Ehk siis lihtsamalt - kui Euroopa Liidu seadusandlus rikub liikmesriikide huve, on subsidiaarsuse kontrolli kaudu rahvusparlamentidel õigus esitada argumenteeritud vastuväiteid või algatada kohtuvaidlust.

Riigikogu on üks nendest rahvusparlamentidest Euroopa Liidus, kellel on reaalne ja sisuline roll ühenduste toimimist puudutavas siseriiklikus otsustusprotsessis. Seetõttu ei too Lissaboni lepe meile kaasa ka väga põhimõttelisi muutusi.

Kuid miks selline küsimus pealkirjas? Eks ikka Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli eilse esinemise peale, milles ta pidas vajalikuks tulevikus "punase kaardi" süsteemi loomist eurotsooni äpardujatele. Teatavasti oleks see aga võimalik üksnes uue lepingu kaudu.

Ma olen seda varemgi öelnud ning kordan veelkord - kindlasti ei jää Lissaboni leping viimaseks suurdokumendiks Euroopa Liidus. Pidevas legalistlikus vaidluses kasvanud ja arenenud ühendus lihtsalt ei suudagi teisiti püsida. Seetõttu on päris loomulik, et teatud aja möödudes koguneb piisav hulk ideid leppe kohendamiseks.

Samas on selge, et Lissaboni leppe protsess oli väsitav ning isegi kõige kriitilisemad hetked seoses eurotsoonis valitseva olukorraga ei ole veel ilmselt piisavaks põhjuseks uue maratoni alustamiseks. On ilmne, et uue leppe saavutamine võtaks kümmekond aastat, mistõttu ei pruugi tänased ideed mõne aja pärast enam päris hästi lennata.

Aga selge on see, et eurotsoonis toimuv korralagedus pole ei nende riikide endi ega laiemalt Euroopa Liidu huvides. Loodetavasti on käimasolev kriis heaks ravitsejaks. Selles valguses on mõistagi Eesti suutlikkus ainukese riigina Euroopas Maastrichti kriteeriume täita positiivne näide, kuidas võiks ka keerulistel aegadel oma jõududega hakkama saada.