Emotsioonide geopoliitika ja Eesti
Prantsuse tunnustatud rahvusvaheliste suhete eksperdi Dominique Moi'si laialdast poleemikat tekitanud ajakirjaartiklist sündinud raamat "Emotsioonide geopoliitika" (Eesti Päevaleht, 2010, 237 lk) on väga ajakohane lisandus sellesse diskursusesse, mis püüab mõista ja kirjeldada tänast dünaamiliselt muutuvat maailmapilti.Nagu raamatu alapealkiri - kuidas hirm, alandus ja lootus muudavad maailma - viitab, keskendub Harvardi ülikoolis õpetav Moisi emotsioonide ja rahvusvaheliste suhete seoste kirjeldamisele, püüdes sellega teataval määral vastanduda oma kuulsa eelkäija, Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriale. Moisi peab muuseas nii Huntingtoni kui ka Fukuyama (liberalismi võit) teooriaid isegi ohtlikeks, sest näeb nendes liiga lihtsustatud võtteid.
Moisi ei paku seetõttu oma raamatus läbivat või üldistavat teooriat. Ta kirjeldab nii isiklike kogemuste kui üldtuntud faktide najal neid võimalikke arenguid, mida emotsioonid võivad mõjutada eraldi nii Aasias (eeskätt Hiina ja India), islami- ning läänemaailmas kui ka nende omavahelises suhestumises.
Emotsioonid on loomulik osa inimese ja kaudsemalt rahvaste identiteedist, mistõttu nende eiramine ka rahvusvaheliste suhete analüüsimisel võib jätta väga ohtliku tühimiku. Moisi rõhutab, et emotsioonide õidepuhkemise üheks peamiseks põhjuseks just praegusel ajal on üleilmastumisest tin gitud ebakindlus ning üldine identiteetide probleem.
Üldiselt tajutavate maailma jõujoonte (nagu see oli näiteks Külma sõja päevil) hägustumine ning multipolaarse maailma esilemarss koos meediarevolutsiooniga on muutnud suhete mustri nii keeruliseks, et emotsioonid sageli varjutavad või vähemalt mõjutavad oluliselt ratsionaalsetele huvidele allutatud käitumist.
Emotsioonide kaardistamine on seetõttu Moisi meelest üks võimalusi käitumismallide tuvastamiseks, mis aitavad mõista maailmas tegelikult toimuvat. Jätan siinkohal lugejatele võimaluse ise avastada Moisi maa-ilmakirjeldust ning püüan hoopiski tema enda mudelit passitada Eesti konteksti.
Moisi teksti meile suurepärase tõlke kaudu vahendanud Martin Kala on raamatu saatesõnas juba öelnud, et nüüdis-Eesti käitumise ning meie enda rahvusvaheliste suhete diskursuse paremaks mõistmiseks on hädavajalik kaardistada ka meie emotsionaalne maailmapilt. Milline nimetaja (kas hirm, lootus või miski muu) asub meie emotsionaalse kaardi keskmes ning millised on need mõjurid, mis seda keerulist maatriksit koos hoiavad? Kindlasti on siin vastus tunduvalt keerulisem kui lihtsalt meie kannatusterohke ajalugu.
Pole vähimatki kahtlust, et emotsioonid on meie üldistes käitumismallides väga selgelt tajutavad. Minu arvates on üks olulisimaid emotsioonide allikaid meie asukoht ning meie väiksus. Seejuures on meie emotsionaalne kaart tunduvalt kirjum kui lihtsalt hirm iseolemise kaotamise ees. Meie asukoht koos ajaloolise mäluga on vorminud meie emotsioone selliselt, et vabaduse ja iseolemise mõiste ehk tunnetus omab siin palju selgemaid piirjooni kui näiteks mitmel teisel läänemaailma süda- või suurriigil.
Kultuuriruumide ehk maailmatunnetuse erinevused toodavad emotsionaalset pinget paratamatult, mistõttu oleks väär ja tulutu seda eirata. Pigem on küsimus selles, kuidas suudaksime kujundada oma ajaloost ehk identiteedi ühest tugisambast meie tuleviku liitlase, mitte aga vaenlase. Siin pole veel kaugeltki kõik selge.
Eesti asukoht ja väiksus on samas ka need mõjurid, mis süstivad meie emotsioonidesse lootust. Moisi nimetab Eestit oma raamatus tänu majandusedule Euroopa üheks dünaamilisemaks riigiks, kes pigem passib esindama tänasele Aasiale iseloomulikku lootuse kultuuri. See aga viitab nii emotsionaalsetele erisustele Euroopas kui sellele teele, mis kindlustaks Eesti emotsionaalset enesekindlust.
Kommentaarid