Imbi Paju suur ja südamega töö


Imbi Paju ning Eesti Entsüklopeediakirjastus tutvustasid täna Tallinnas Euroopa majas väga tähelepanuväärset teost. Mõne aasta eest trükivalgust näinud Imbi raamat "Tõrjutud mälestused" on nüüd kättesaadaval ka vene keeles.

Imbi on minu jaoks üks nendest väsimatutest ja siira südamega inimestest, kes on võtnud enda kanda väga olulise missiooni. Ta on suutnud oma raamatute ja filmidega tõmmata rahvusvahelist tähelepanu teemale, mis pole oluline üksnes meie eneseteadvusele, vaid kogu Euroopa ühtsema narratiivi kujundamisele.

"Tõrjutud mälestuste" ilmumine vene keeles on järjekordne samm sellel teel. Kes olid tänasel esitlusel, kogesid seda vahetust ja siirust, mida õhkus Imbi olekust. Ma olen kindel, et Imbi raamat on suureks panuseks ka meie ühiskonna paremal sidustamisel ning ajaloo keerdkäikude ühisel mõtestamisel.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Pole Imbi Paju raamatut lugenud, kindlasti peaks seda tegema. Kuid jutt sellest, et see raamat aitab ühiskonda paremini sidustada ... Praegusel kujul pole seda ühiskonda võimalik sidustada, selleks on sisserännanuid ja nende järeltulijaid meil liiga palju. Oleks muulasi kuni 100 000 siis ehk oleks see võimalik, praeguses olukorras mitte. Poliitikud peaksidki omale eesmärgiks võtma selle, et muulasi oleks võimalik integreerida ning selle eesmärgi elluviimiseks tuleb kõigepealt püüda iga hinna eest vähendada siinolevate muulaste arvu, ükskõik kas leides neile tagasitee sinna kust on tuldud või edasitee mõnesse riiki kes vajab rahvastikku juurde. See tuleb seada peamiseks eesmärgiks integratsiooniprotsessis.
Selline tagasihoidlik soov tänasel hommikul.

Sandy Casar
Myst ütles …
Minu arust on integratsioon Eestis täiesti teostatav. Mis ei ole teostatav on assimilatsioon.

Integratsioon on aga kahepoolne protsess. Kompromiss. Koos uue identiteedi loomine. Mina isiklikult olen selleks täiesti valmis.

Rahvuslased võiks oma rahvusluse endale sinna kohta pista. See on nii iganenud ja primitiivne ideoloogia! Eesti arengu peamine pidur.
Myst ütles …
PS. Läksin nii hoogu, et unustasin teema. :) Imbi Paju töö on muidugi väga kiiduväärt!
Anonüümne ütles …
to: Myst

kuidas see "uus identiteet" siis praktikas välja peaks nägema? kas hakatakse rääkima mingit eestivene segakeelt või mida sa selle all mõtled? milleks valmis oled?

mina olen isapoolt venelane, saan aru mõlemast rahvast, aga pean ennast juba eestlaseks, sest olen praktiliselt eestistunud, kuigi räägin vabalt ka vene keelt. assimilatsioon toimubki sedasi üksikisiku tasandil.

integratsioon tähendab seda, et sisserännanud õpivad ära asumaa keele ning sulanduvad ühiskonda, kuid säilitavad oma vana rahvuse. kõik toimub siin taas üksikisiku tasandil ja sõltub inimese enda valikutest.

integratsiooni edendamiseks võiks eesti riik alustada tasuta keeleõppe korraldamisest. inimeste identiteet on igaühe oma valik ja see ei ole riigi otsustada.
Anonüümne ütles …
See, millest Myst rääkis praegu Eestis toimubki. Mõni aeg tagasi sattusin põgusalt vestlema ühe kooliealisega kes täiesti tõsimeelselt ütles, et polegi olemas eestlasi, tegelikult oleme me kõik venelased ja üks rahvus. Ma ei tea kas seda õpetatakse praegu koolides integratsiooni sildi all, loodetavasti mitte, aga kusagilt need mõttet ju peavad tekkima. Ja see isik käis eestikeelses koolis ja oli Eesti nime ja tõenäoliselt ka rahvusega. Seda oli üsna kurb kuulda.

Sandy Casar
Myst ütles …
Minu meelest võiks alustada sõna "eestlane" tähenduse laiendamisest. "Eestlane" -- see on Eesti Vabariigi kodanik, olenemata päritolust ja emakeelest. See näiliselt väike asi on tegelikult väga oluline suhtumise muutus. Kaasamine vs tõrjumine.

Riigikeel peaks ka minu arust olema alati ja ainult eesti keel. Küsimus on peamiselt selles, kuidas me teistest rahvustest kaaskodanikesse suhtume. Minu arust, üldiselt, siiani väga halvasti, põhjendades seda oma ajalooliste traumadega. Sellest võiks nüüd juba kord üle saada!

Kui me uusi immigrante siia meelitada ei suuda, siis me jääme vinduma. Seda enam, kui me juba siinolevaid inimesi ära ajama hakkame!

Eestlane -- see võib olla ka nt. mustanahaline muslim. Ma tean, et enamusel läheb ksenofoobiast hari punaseks selle peale. Ja see ongi minu arust Eesti suurim häda.
Andres Laiapea ütles …
Veendunud rahvuslasena ütlen, et mustanahaline muslim võib muidugi olla eestlane, aga võib olla ka Eestis elav tutsi, kes on valdab eesti keelt ja on Eesti kodanik. Rahvuslik identiteet ei ole riigi asi. Kodakondsus ja rahvuslik identiteet on kaks erinevat asja. Eesti Vabariigi kodanike hulgas leidub kümnete erinevate rahvuste esindajaid. Nende kõigi kuulutamine eestlasteks tähendaks sisuliselt katset neid assimileerida. Eesti Vabariigi kodanik võib väga hästi olla ka näiteks sakslane või venelane. Kõigi kodanike nimetamine eestlasteks kujutakse endast jõhkrat sekkumist inimeste privaatsfääri, sest rahvuslik identiteet kuulub just sinna.
Myst ütles …
Minu kommentaar lähtus mõttest, et sellise asja nagu "rahvuslik identiteet" võiks ära unustada. Minul seda küll vaja ei ole. Milleks sinul seda vaja on, Andres?
Andres Laiapea ütles …
Inimestel on lihtsalt kalduvus paigutada ennast mingitesse keele- ja kultuuriruumidesse, millest nad on pärit, isegi kui nad neis pidevalt ei viibi. Kui seda mitte teha, siis jäädakse ju kuidagi juurtetuks. Veendunud rahvuslaseks nimetasin ennast seetõttu, et minu arusaamist mööda tagab demokraatia püsimajäämise ja toimimise kõige paremini rahvusriikidele toetuv maailmakord, kus riikide piirid langevad enam-vähem kokku keele- ja kultuuripiiridega, andes sellega riigis elavale rahvale teatava ühtekuuluvustunde ja ühisosa, sealhulgas kuulumise ühisesse inforuumi, millele saab rajada tõhusalt toimiva demokraatliku riigikorralduse.
Myst ütles …
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Myst ütles …
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Andres Laiapea ütles …
Eesti on rahvusriik ka praktikas, mitte ainult paberil. Rahvusriigiks olemine ei tähenda automaatselt monoetnilisust. Prantsusmaa on seevastu üks riik, mis on püüdlenud sajandeid just selle poole, tegeledes täiesti teadlikult ja sihilikult rahvuste assimileerimisega. Selles lähenemises ei ole midagi uut. Kõigepealt mindi riigi moderniseerimise käigus üsna jõhkralt kohapealsete väikerahvaste kallale, sama lähenemist rakendati oma koloniaalvaldustes ning ka Prantsusmaale saabuma hakanud sisserändajate suhtes. See imperialismiajast pärit lähenemine, kus rahvuslik identiteet on seotud riigiga, on ka üks neist põhjustest, miks on tekkinud nüüd tõsiseid raskusi sisserändajate ühiskonda lõimimisel ning miks minusugused Eesti rahvuskonservatiivid suhtuvad kriitiliselt mõningatesse nüüd Prantsusmaal rahvusliku identiteedi üle peetud debatis kõlanud seisukohtadesse.
Anonüümne ütles …
Eesti vabariigi kodanikul, aga rahvusest tatarlasel või ukrainlasel või jaapanlasel ei keela keegi olla oma rahvusest edasi. Ainus tingimus on meelses pidada, et vähemalt avalikus ruumis tuleb täita kohalikke kombeid pluss kohustused kodanikuna riigi ees( armee jms)

kogu lugu.

Salasilm.
Anonüümne ütles …
Iseenesest on tore kui raamatuid kirjutatakse aga samas meenub mulle seoses sellega Sofi Oksanen, kelle raamatust juhtusin kuulma ühe tuttava inimese käest. Olevat hea raamat olnud, rääkis ta vaimustunult.
Ega selles polekski midagi imelikku, kui välja arvata see, et mu tuttav tavaliselt raamatuid ei loe. Ka kodus pole tal ühtegi raamatut ning ta pole ka sellist tüüpi inimene kes viitsiks paigal püsida ja raamatut lugeda.
Ka pole teda ajalugu niiväga huvitanud. Nüüd aga lausa vaidleb ja õpetab. Kuidagi imelik on see, sest peale selle ühe raamatu lugemist näeb ta välja oma vaidlustes nagu jonniv laps kellel pole elukogemust aga üritab ikka vaielda ja õpetada nagu kõiketeadja. Lisaks meenub mulle ka Andrus Ansip keda kuulsin Oksaneni raamatut kiitmas, vahetult peale ilmumist. Ma muidugi ei ole kursis kui palju Ansip raamatuid loeb aga see kommentaar tundus kuidagi liiga kiire. Tekkis kahtlus kas Ansip ikka jõudis. Tegelikult on minu jutu point see, et ennem kui lugeda kaasaegseid ajalooraamatuid tuleks lugeda klassikalist kohustuslikku kirjandust alustades näiteks Tammsaarest jne. Tunda huvi tolleaegsete dokumentide, ajalehtede, ajakirjade ja raamatute vastu. Sest info millest kirjutati ja räägiti 30-40 nendatel aastatel ei ole alati selline mida kirjutatakse 2010 ning ammugi mitte selline millest kirjutatakse näiteks 2060. Kuigi ma pole Sofi ega Imbi raamatuid lugenud, väidan ma ikkagi seda, et ühe raamatu järgi oma maailmavaadet kujundavate inimestega ei ole suurt midagi sellel teemal rääkida. Loomulikult me kõik teame seda, et mida aeg edasi seda "õigemaks" ajaloo käsitlused lähevad aga mina soovitaks ikkagi lugeda originaale mitte koopiaid. Ajaloos on kõik väga lihtne. Olid sündmused ja oli tagajärg. Keegi kannatas ja keegi lõikas kasu. Kas kannataja sai ka põhjusega? - vot see läheb juba ajaloo raamidest välja. Ajalugu on kuni selle momendini huvitav kui seda analüüsitakse. Kui aga hakkatakse rääkima ainult kannatustest siis pole see enam ajalugu vaid seebiooper.
Unknown ütles …
Identiteet on ainult egole vajalik fenomen, sest kui ei ole mälu, ei ole ego, kuna puudub seostatus. Seostatus millegiga, mis on põhimõtteliselt abstraktne, sest saame olla ainult ajahetkes, kus parasjagu oleme. Meie mälust on saanud ajalugu, mis väljaspool meie meelt ei eksisteeri. Sageli tundub mulle, et eestlased alateadlikult aduvad oma pärisosa nappust ja see käivitubki kompensatsioonimehhanism marurahvusluse näol. Ego esineb ka rahvuslikul tasadndil ja paraku tundub, et eestlaste rahvustunnetus on pöördvõrdeline endi vastandamisega venelastega, orjapõlvega, kadakasakslusega, sovjetismiga, jne. Kui need faktorid eemaldada, kas siis rahvustunnetus oleks endiselt sama väge täis, või polekski siis millestki suurt rääkida? Milleks alati vaadata ajalukku - kohta, mis on meie rahvusliku ego illusoorne määraja ja mis defineerib ka meie tuleviku, sest hetkes olla on ilmselt väga raske justnimelt sellesama identiteedi hapruse tõttu, mida peale keele eriti ei olegi. Miks mitte elada hetkes ja olla inimlik kõikide kaasmaalaste suhtes, miks ei võiks olla kaks rahvuskeelt, mis Shveitsis, näiteks, on iseenesestmõistetav niivõrd suure võõrelanikkonna protsendi juures. Eestlased räägiksid eesti keelt ja venelased oskaksid seda ja venelased räägiksid vene keelt ja ka eestlased oskaksid seda. Ega Ida-Virumaal keegi sellepärast rohkem eesti keelt ei räägi, et see juhtub riigikeel olema. Rahvusliku situatsiooni aktsepteerimine on olulise tähtsusega, sest hetkeseisuga on riigil v. raske utiliseerida 30% nn. võõrelanikkonnast, kuna üldine vastuseis venelastele ja eelarvamused just dikteerivadki riigi elanikkonna lõhestatud, seega nõrgestatud tuleviku. Ma arvan, et integratsioon, kui selline, ei ole lihtsalt kultuuriliste erinevuste tõttu võimalik, aga assimilatsioon küll. Olla ise see, keda me endiks peame ja lasta venelastel olla need keda nad endiks peavad. Riik võidaks kasutades ära erinevate rahvuste iseloomujooni (kui nii võib tinglikult nimetada) enda tugevdamisel, mida USA mudel on väga edukalt demonstreerinud. Kuid sõnum venelastele peaks olema ühene - riik on nende eest vastutav. Aeg oleks aktsepteerida, et venelased, kes on siin mitu põlvkonda elanud, peavad Eestit oma koduks ja ei lähe siit kuhugi. Ja miks peakski inimene kodunt lahkuma sellepärast, et ta naaber ei suuda talle tema vanaisa tegusid andestada?
Anonüümne ütles …
Sofi Oksase raamatut tasuks kindlasti lugeda, Rootsis sai väga kiitvaid arvustusi, ka Nobeli kandidaadiks on teda pakutud.
Eestis räägitakse küll totalitaarsse rezhiimi kuritegudest, küll nõukogude rezhiimi poolt toimepandud kurietgudest, unustades et tegemist oli eelkõige kommunistide toimepandud kuritegudega,
Ja mis seal imestada, isamaalased kes omal ajal rääkisid 'platsi puhtaks löömisest' istuvad praegu eks-kommunisti juhtitud valitsuses nagu puped. Teie erakond oleks valmis kasvõi hinge kuradile müüma, kui aga ise võimule ja rahva rahakotile ligi pääseks.
Ka nt kommunistidele.
Muide kommuniste ja küüditajaid oli eestlaste endi hulgas küll ja küll. Eestlaste häda ongi olnud selles, et tehti mis kästi, selleasemel et õigeid valikuid teha. Selleks ei jätkunud julgust, nii läks ka iseseisvus 1939.

Kylliki
Anonüümne ütles …
to kristiina:

probleem ongi selles, et see 30% on aind nõukaaegse kultuurkihi ja ilma igasuguse rahvusliku identiteedita segapudru, kes seetõttu nii meeleheitlikult "nõuka aega" idealiseerivad, kuna see on ainus, millest neil muidu juurtetuil on kinni haarata.

Käi ära venemaal, isegi venelased seal ei pea "idavirukaid" venelasteks.

Ja teiseks: vastandumised on olemas kõikides (rahvuslikes) identiteetides. Sa ei saa kõigile meeldida, saa ei saa olla kõigi jaoks hea. Ainult litsid ja külakoerad peavad kõigiga hästi läbi saama.

Tegelikult on identiteet tabamatu - sa tead, et sa oled eestlane ja sind ei morjenda miski.

Salasilm.
Unknown ütles …
salasilm,

olen elanud aastaid Venemaal, Taanis, Inglismaal. Minu ema on juut, isa eestlane. Võin kinnitada, et identiteet muutub vastavalt keskkonnale. Olen kindel, et Iisraeli juudid erinevad mujal elavatest juutidest, nagu ka väliseestlased on kodueestlastest teisemad. Mis ei takistanud meid Ilvest endile presidendiks valimast. Mõõta endid ühe ja teisi teise mõõdupuuga on silmakirjalik.
Meil oleks mujalt maailmast palju õppida, kus arenenumad riigid on sarnaste probleemidega kokku puutunud. Aga kahjuks soovib eestlane teha kõike ikka omaenese tarkusest, "ehk siis sada vakka tangusoola".
Anonüümne ütles …
okei, võtame siis konkreetsemalt...

milline võiks olla minu, eestlase, rohekm küll setu päritolu, aga siiski:) ja kusagilt krasnojarski kraist 70ndail sisserännanu ühisosa?

eestlase jaoks Eesti tähendab Eestimaad.

Sisserännanu jaoks oli Eesti Nõukogude liit.

Sisserännanu ei pidanud valdama sõnagi kohalikku keelt, küll aga kohalik pidi oskama vene keelt.

Sisserännanu sai eelisõiguse korterijärjekordades ja mitte vähem hullem oli konkurents niigi napile tarbekaubale ning söögile-joogile.

Rääkimata siis juba sellest et sisserännanuid koolitati vastavalt nõukogude dogmadele, mille järgi on venelased perifeerias elavatele untermenchenitele alati kultuuri viinud ja pärismaalaste asi on venelastele igavesti tänulik olla.

Lühidalt: sisserännanud nautisid Moskva toel privileege, millest nad Eesti vabariigi taastamisel ilma jäid. Sellest ka kibestumine ja vanade aegade tagasi ihalemine - kõige ilmekamalt näitas seda nn. pronksöö.

Sisserännanutega saab ühist keelt leidma hakata alles siis, kui nood lepivad sellega, et jäävadki elama Eesti Vabariiki, mitte ei looda (avalikult) vene võimu tagasi tulemisele.

Eestlased ei pea immigrantidele mingeid järeleandmisi tegema.

hier stehe Ich and kann nicht anders.

Salasilm.

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Are we ready for World War III?

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA