Imbi Paju suur ja südamega töö
Imbi Paju ning Eesti Entsüklopeediakirjastus tutvustasid täna Tallinnas Euroopa majas väga tähelepanuväärset teost. Mõne aasta eest trükivalgust näinud Imbi raamat "Tõrjutud mälestused" on nüüd kättesaadaval ka vene keeles.
Imbi on minu jaoks üks nendest väsimatutest ja siira südamega inimestest, kes on võtnud enda kanda väga olulise missiooni. Ta on suutnud oma raamatute ja filmidega tõmmata rahvusvahelist tähelepanu teemale, mis pole oluline üksnes meie eneseteadvusele, vaid kogu Euroopa ühtsema narratiivi kujundamisele.
"Tõrjutud mälestuste" ilmumine vene keeles on järjekordne samm sellel teel. Kes olid tänasel esitlusel, kogesid seda vahetust ja siirust, mida õhkus Imbi olekust. Ma olen kindel, et Imbi raamat on suureks panuseks ka meie ühiskonna paremal sidustamisel ning ajaloo keerdkäikude ühisel mõtestamisel.
Kommentaarid
Selline tagasihoidlik soov tänasel hommikul.
Sandy Casar
Integratsioon on aga kahepoolne protsess. Kompromiss. Koos uue identiteedi loomine. Mina isiklikult olen selleks täiesti valmis.
Rahvuslased võiks oma rahvusluse endale sinna kohta pista. See on nii iganenud ja primitiivne ideoloogia! Eesti arengu peamine pidur.
kuidas see "uus identiteet" siis praktikas välja peaks nägema? kas hakatakse rääkima mingit eestivene segakeelt või mida sa selle all mõtled? milleks valmis oled?
mina olen isapoolt venelane, saan aru mõlemast rahvast, aga pean ennast juba eestlaseks, sest olen praktiliselt eestistunud, kuigi räägin vabalt ka vene keelt. assimilatsioon toimubki sedasi üksikisiku tasandil.
integratsioon tähendab seda, et sisserännanud õpivad ära asumaa keele ning sulanduvad ühiskonda, kuid säilitavad oma vana rahvuse. kõik toimub siin taas üksikisiku tasandil ja sõltub inimese enda valikutest.
integratsiooni edendamiseks võiks eesti riik alustada tasuta keeleõppe korraldamisest. inimeste identiteet on igaühe oma valik ja see ei ole riigi otsustada.
Sandy Casar
Riigikeel peaks ka minu arust olema alati ja ainult eesti keel. Küsimus on peamiselt selles, kuidas me teistest rahvustest kaaskodanikesse suhtume. Minu arust, üldiselt, siiani väga halvasti, põhjendades seda oma ajalooliste traumadega. Sellest võiks nüüd juba kord üle saada!
Kui me uusi immigrante siia meelitada ei suuda, siis me jääme vinduma. Seda enam, kui me juba siinolevaid inimesi ära ajama hakkame!
Eestlane -- see võib olla ka nt. mustanahaline muslim. Ma tean, et enamusel läheb ksenofoobiast hari punaseks selle peale. Ja see ongi minu arust Eesti suurim häda.
kogu lugu.
Salasilm.
Ega selles polekski midagi imelikku, kui välja arvata see, et mu tuttav tavaliselt raamatuid ei loe. Ka kodus pole tal ühtegi raamatut ning ta pole ka sellist tüüpi inimene kes viitsiks paigal püsida ja raamatut lugeda.
Ka pole teda ajalugu niiväga huvitanud. Nüüd aga lausa vaidleb ja õpetab. Kuidagi imelik on see, sest peale selle ühe raamatu lugemist näeb ta välja oma vaidlustes nagu jonniv laps kellel pole elukogemust aga üritab ikka vaielda ja õpetada nagu kõiketeadja. Lisaks meenub mulle ka Andrus Ansip keda kuulsin Oksaneni raamatut kiitmas, vahetult peale ilmumist. Ma muidugi ei ole kursis kui palju Ansip raamatuid loeb aga see kommentaar tundus kuidagi liiga kiire. Tekkis kahtlus kas Ansip ikka jõudis. Tegelikult on minu jutu point see, et ennem kui lugeda kaasaegseid ajalooraamatuid tuleks lugeda klassikalist kohustuslikku kirjandust alustades näiteks Tammsaarest jne. Tunda huvi tolleaegsete dokumentide, ajalehtede, ajakirjade ja raamatute vastu. Sest info millest kirjutati ja räägiti 30-40 nendatel aastatel ei ole alati selline mida kirjutatakse 2010 ning ammugi mitte selline millest kirjutatakse näiteks 2060. Kuigi ma pole Sofi ega Imbi raamatuid lugenud, väidan ma ikkagi seda, et ühe raamatu järgi oma maailmavaadet kujundavate inimestega ei ole suurt midagi sellel teemal rääkida. Loomulikult me kõik teame seda, et mida aeg edasi seda "õigemaks" ajaloo käsitlused lähevad aga mina soovitaks ikkagi lugeda originaale mitte koopiaid. Ajaloos on kõik väga lihtne. Olid sündmused ja oli tagajärg. Keegi kannatas ja keegi lõikas kasu. Kas kannataja sai ka põhjusega? - vot see läheb juba ajaloo raamidest välja. Ajalugu on kuni selle momendini huvitav kui seda analüüsitakse. Kui aga hakkatakse rääkima ainult kannatustest siis pole see enam ajalugu vaid seebiooper.
Eestis räägitakse küll totalitaarsse rezhiimi kuritegudest, küll nõukogude rezhiimi poolt toimepandud kurietgudest, unustades et tegemist oli eelkõige kommunistide toimepandud kuritegudega,
Ja mis seal imestada, isamaalased kes omal ajal rääkisid 'platsi puhtaks löömisest' istuvad praegu eks-kommunisti juhtitud valitsuses nagu puped. Teie erakond oleks valmis kasvõi hinge kuradile müüma, kui aga ise võimule ja rahva rahakotile ligi pääseks.
Ka nt kommunistidele.
Muide kommuniste ja küüditajaid oli eestlaste endi hulgas küll ja küll. Eestlaste häda ongi olnud selles, et tehti mis kästi, selleasemel et õigeid valikuid teha. Selleks ei jätkunud julgust, nii läks ka iseseisvus 1939.
Kylliki
probleem ongi selles, et see 30% on aind nõukaaegse kultuurkihi ja ilma igasuguse rahvusliku identiteedita segapudru, kes seetõttu nii meeleheitlikult "nõuka aega" idealiseerivad, kuna see on ainus, millest neil muidu juurtetuil on kinni haarata.
Käi ära venemaal, isegi venelased seal ei pea "idavirukaid" venelasteks.
Ja teiseks: vastandumised on olemas kõikides (rahvuslikes) identiteetides. Sa ei saa kõigile meeldida, saa ei saa olla kõigi jaoks hea. Ainult litsid ja külakoerad peavad kõigiga hästi läbi saama.
Tegelikult on identiteet tabamatu - sa tead, et sa oled eestlane ja sind ei morjenda miski.
Salasilm.
olen elanud aastaid Venemaal, Taanis, Inglismaal. Minu ema on juut, isa eestlane. Võin kinnitada, et identiteet muutub vastavalt keskkonnale. Olen kindel, et Iisraeli juudid erinevad mujal elavatest juutidest, nagu ka väliseestlased on kodueestlastest teisemad. Mis ei takistanud meid Ilvest endile presidendiks valimast. Mõõta endid ühe ja teisi teise mõõdupuuga on silmakirjalik.
Meil oleks mujalt maailmast palju õppida, kus arenenumad riigid on sarnaste probleemidega kokku puutunud. Aga kahjuks soovib eestlane teha kõike ikka omaenese tarkusest, "ehk siis sada vakka tangusoola".
milline võiks olla minu, eestlase, rohekm küll setu päritolu, aga siiski:) ja kusagilt krasnojarski kraist 70ndail sisserännanu ühisosa?
eestlase jaoks Eesti tähendab Eestimaad.
Sisserännanu jaoks oli Eesti Nõukogude liit.
Sisserännanu ei pidanud valdama sõnagi kohalikku keelt, küll aga kohalik pidi oskama vene keelt.
Sisserännanu sai eelisõiguse korterijärjekordades ja mitte vähem hullem oli konkurents niigi napile tarbekaubale ning söögile-joogile.
Rääkimata siis juba sellest et sisserännanuid koolitati vastavalt nõukogude dogmadele, mille järgi on venelased perifeerias elavatele untermenchenitele alati kultuuri viinud ja pärismaalaste asi on venelastele igavesti tänulik olla.
Lühidalt: sisserännanud nautisid Moskva toel privileege, millest nad Eesti vabariigi taastamisel ilma jäid. Sellest ka kibestumine ja vanade aegade tagasi ihalemine - kõige ilmekamalt näitas seda nn. pronksöö.
Sisserännanutega saab ühist keelt leidma hakata alles siis, kui nood lepivad sellega, et jäävadki elama Eesti Vabariiki, mitte ei looda (avalikult) vene võimu tagasi tulemisele.
Eestlased ei pea immigrantidele mingeid järeleandmisi tegema.
hier stehe Ich and kann nicht anders.
Salasilm.