Eesti välispoliitika kaks prioriteeti

Just nendel minutitel on lõppemas iga-aastane välispoliitika arutelu Riigikogu täiskogu istungil. Pidasin oma fraktsiooni nimel kõne, kus rõhutasin kaht olulisemat prioriteeti meie tänases välissuhtlemises. Lisasin ka paar viidet, mis aitavad ehk teksti paremini mõista.

"Meie tänane arutelu Eesti välispoliitika hetkeseisu ja tuleviku üle langeb väga otsustavasse ajajärku. Veel aasta tagasi ei suutnud keegi täpselt tajuda, millisesse majanduslangusse globaalselt kukutakse. Isegi täna ei ole kedagi, kes suudaks ennustada, millal ja millega see kõik täpselt lõpeb.

Üha sagedamini kostuvad viited sellele, et käimasolev globaliseerumise kriis on sügavam ja keerulisem, mida pole nähtud läinud sajandi Suurest Depressioonist alates. See aga juhib paratamatult arvamusele, et sellest olukorrast väljumine võib endaga kaasa tuua tõsiseid korrektsioone rahvusvaheliste suhetes laiemalt.

Harvardi ülikooli professor Niall Ferguson ütles oma hiljutises intervjuus, et maailma ei ähvarda küll globaalne sõda, kuid samas ei saa välistada äärmusideoloogiat kandvate poliitikute esiletõusu, nõrgemate demokraatiate varisemist ning mitmeid kodusõdasid. Fergusoni meelest kannatavad majanduslikult kõige enam Aasia ning Ida-Euroopa riigid.

Kahjuks pole Ferguson ainus, kes räägib Ida-Euroopast kui ühest tõsisemast kriisikeskkonnast. Näiteks Maailmapanga president Robert Zoellick on arvanud, et massiivsest laenutoest ühtäkki ilma jäänud Ida-Euroopa majanduste haprus võib koguni küsimuse alla seada kogu Euroopa ühtsuse ning siinsete riikide sisemise stabiilsuse.

Tõepoolest, meil pole vaja luua illusioone, arvates, et meid see kõik ei puuduta. Loomulikult tuleb väga palju teha siseriiklikult ning selles suunas on valitsus nii kärpekava vastuvõtmise kui majanduse elavdamise meetmetega ka liikunud. Samas on päris selge, et meid mõjutav väliskeskkond vajab sama pingsat kui mitte suurematki tähelepanu.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni arvates tuleb Eesti välispoliitikas täna eriti keskenduda kahele suurküsimusele.

Esiteks peaks valitsus senisest veelgi jõulisemalt ning sihikindlamalt pühenduma välismajanduspoliitikale selle kõige laiemas tähenduses.

Teiseks tuleks Eestil koos partnerriikidega töötada selle nimel, et globaalne kriis ei kahjustaks Euroopa Liidu ega NATO toimevõimekust ning ühtsust.

Alustaksin välismajanduspoliitikast. Eestis on tänaseks peaaegu konsensuslikult arvatud, et meie tulevase julgeoleku, eeskätt finantsjulgeoleku, lahutamatuks osaks on võimalikult kiire liitumine Euroopa ühisraha euroga.

Selle eesmärgi saavutamiseks ei tule meil mitte üksnes täita Maastrichti kriteeriumid inflatsiooni ja eelarve defitsiidi osas, vaid panustada otsustavalt ka diplomaatilisse ja poliitilisse tegevusse. Me peame olema kindlad, et siis, kui Eesti on täitnud kõik etteantud piirnõuded, ei tekiks meie ette üllatuslikult uusi takistusi.

Kahjuks on sellised võimalused täiesti olemas, sest meie regiooni üldine kuvand kipub tootma täna liiga palju ja liiga sageli võimalikule ebastabiilsusele viitavaid uudiseid. Selleks on paraku omad põhjused, kuid sellele vaatamata peaks valitsus pöörama tõsisemalt tähelepanu Eesti kuvandile rahvusvahelises meediapildis.

Me ei tohi alahinnata informatsiooni jõudu ning Eesti riigist levivat teadmist. Mida vähem või mida kõveramalt Eestit maailmas teatakse, seda keerulisem on ka ettevõtjatel meie majandusele nii vajalike eksporditurgude leidmise ja laiendamisega. Siin saab ja peab riik jõudsalt abiks olema.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis on valmimas Eesti majanduse rahvusvahelisustamise strateegia. See on esimene sarnane dokument, mis peaks ühendama erinevate ministeeriumite ja ametkondade tegevused sihipärasteks sammudeks.

Täna tuleb kriitiliselt tõdeda, et riigil on veel palju arenguruumi oma väheste võimaluste juures ettevõtlust rahvusvaheliselt toetada. Samas usun, et Isamaa ja Res Publica Liidu poolt algatatud sellekohane arutelu Riigikogu väliskomisjonis aitab kaasa nii meie saatkondade,
ettevõtluse arendamise sihtasutuse välisesinduste kui teiste võimaluste paremale kasutamisele Eesti välismajandustegevuse elavdamisel.

Kriisiajad on alati olnud heaks pinnaseks uute võimaluste ning ideede rakendamiseks. Eesti on korduvalt tõestanud, et suudab paindlikult ja lahendusi leides reageerida erinevatele keerulistele küsimustele.

Seepärast tuleks meilgi täna suunata oma energia ja tähelepanu just uute ideede, meie majandusele põnevate rahvusvaheliste võimaluste ja väljakutsete loomisele. Nii tuleb meil täna pidevalt küsida: kas riik on teinud kõik, et luua ettevõtjatele vajalikke tingimusi?

Peamiseks eeltingimuseks Eesti õnnestumisele selles keerulises olukorras on Euroopa Liidu ja NATO toimevõimekuse säilitamine ning võimalike murenemisohtude õigeaegne kõrvaldamine.

Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso ütles sellel nädalal Tallinnas, et Euroopa Liit on tugevam kui kunagi varem. Otsati on selles arvamuses terake tõtt, kuid kahjuks siiski ka paras annus soovmõtlemist. Viimasel ajal süvenev globaalne majanduskriis on tekitamas Euroopa Liidus suhete murenemist ning kutsunud esile vastastikuse umbusalduse ilminguid.

Ka minu viimasel kohtumisel oma kolleegidega Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentidest räägiti murega protektsionismi tekke võimalustest ühenduse siseturul. See oleks mõistagi halvim, mida maailma suurim vabakaubanduspiirkond võiks tänases kriisisituatsioonis teha.

Teiseks tõsiseks ohuks Euroopa Liidu nii vajalikule ühtsusele võib saada liikmesriikide erinevatasandiline blokistumine. Suurriikide soov initsiatiivi näidata on mõistetav, kuid see ei tohiks kindlasti toimuda teiste liikmesriikide üleselt või hoopiski selja taga. Samuti pole kuigi veenev ka Ida- ja Kesk-Euroopa riikide minisummit eeloleval pühapäeval enne valitsusjuhtide erakorralist kogunemist.

Meile on väga tähtis nii Tšehhi käimasoleva kui Rootsi eelseisva eesistumise õnnestumine Euroopa Liidus. Mõlemal juhul on rõhutatud prioriteedid Eestile väga lähedased ning meie turvalisemale tulevikule olulised.

Eriti tähtsaks tuleb pidada energiajulgeoleku kasvatamist läbi Euroopa ühtse energiapoliitika ning uute energiaühenduste loomise. Loodetavasti suudavad liikmesriigid siiski kokku leppida Euroopa Komisjoni tehtud ettepanekutes, mis puudutavad lisaraha suunamist erinevatesse infrastruktuuri objektidesse, sealhulgas elektriühendusse Eesti ja Soome vahel.

Samuti on oluline Euroopa Liidu idapartnerlusprogrammi käivitamine ning Läänemere strateegia ellurakendamine. Esimesel juhul looksime uusi võimalusi demokraatia ning püsiva õigusriikluse tugevdamiseks Euroopa Liidu vahetus naabruses.

Läänemere strateegia looks aga hea võimaluse täiendava tõuke andmiseks Euroopa Liidu sisemise integreerituse suurendamiseks ning olemasoleva potentsiaali paremaks ärakasutamiseks.

Norra endine välisminister Thorvald Stoltenberg tutvustas selle kuu alguses oma raportit Põhjala riikide koostöö tihendamisest välis- ja julgeolekupoliitika vallas. Selles tehakse kõige muu hulgas ettepanek luua Põhjala ühtne õhuturbevõimekus ning tugevdada seire- ja reageerimisvõimekust nii Barentsi, Põhja- kui Läänemerel.

Viimastel aastatel on Balti ja Põhjala riikide koostöö erinevates valdkondades märgatavalt tihenenud, mistõttu oleks mõistlik Stoltenbergi ettepanekuid laiendada ka Läänemere idakaldale. Samas oleks ehk paslik ka kolmel Balti riigil korraks üle vaadata, mida annaks paremini teha omavahelises koostöös. Ja seda eriti nüüd, kus meie kõigi ees on ühtviisi väga keerulised ajad."