Kuidas müüa ennast Euroopas?

Välispoliitika tööriistade hulka kuuluvad lisaks traditsioonilistele vahenditele meediat ja avalikku arvamust mõjutavad sammud. See on muutunud eriti aktuaalseks globaalse netistumise ajastul, mil traditsiooniliste aeganõudvate diplomaatiliste manööverdamiste asemel on teinekord hoopis efektiivsem vajaliku informatsiooni kiire ja suunatud levitamine.

Eilne lugu selle tšehhide raamatuga on vaid üks pisike ja süütu näide. Ometi võib sellel olla oma järg ning pisikesed mõjutused (eel)arvamuste kujunemisele ühest või teisest riigist. Kui selle raamatu puhul on tegemist lihtsalt ühe juhusliku ja õnnetu arusaamatusega (vähemalt Eesti osas), siis hoopis tõsisem on lugu ressursimahuka ning kavakindla meediakampaaniaga.

Soovitan lugeda netiväljaande euobserver.com eilset artiklit, kus antakse päris hea ülevaade sellest, kuidas üks või teine riik kasutab PR kompaniisid oma kuvandi või olulise sündmuse endale kasulikul moel mahamüümiseks Euroopa meediaruumis.

Selles on toodud mitmed näited hiljutistest sündmustest (Vene-Gruusia sõda, Vene-Ukraina gaasikriis, Nord Streami "müümine"), mida on kasulik teada nende tausta või meediapilti analüüsides.

Loomulikult tõuseb sellelt pinnalt küsimus, kui professionaalne või teisalt siis mõjutatav on meedia. Üks asi on kommentaaride või arvamuslugude teema. Hoopis teine lugu on aga siis, kui jutt käib suunatud informatsioonist uudislugudes. See pole kaugeltki uus teema. Meediasõjad on tegelikult ammune probleem. Eriti ühe riigi piires (see pole ju meilegi võõras). Kuid rahvusvahelises poliitikas on see eriti tuntavaks muutunud siiski just viimastel aastatel.

Ka meil Eestis on peetud viimastel aastatel, eriti pärast aprillisündmusi, mitmeid arutelusid selle üle, millist rolli omab meediaruum avalikus diplomaatias. Pole kahtlust, et kõrvuti küberkuritegevuse kiire kasvuga muutub just meedia või ka avaliku netivõrgu kasutamine diplomaatlise tööriistana üha tähtsamaks. Seda ei tohiks kindlasti alahinnata.