Müncheni lootused - ega mitte illusioonid?

Seekordne Müncheni julgeolekukonverents paistab silma sooviga pöörata justkui uus lehekülg mitmes "hapuksläinud" suhtes. Peaasjalikult puudutavad need kolmnurka Euroopa-Venemaa-USA.

Esiteks on olnud suure tähelepanu all USA asepresidendi Joseph Bideni esinemine, milles ta andis esimest korda laiemalt mõista USA uue administratsiooni välispoliitilistest prioriteetidest. Nende hulgas on rõhutatult soov teha koostööd kõigiga, kes tahavad probleeme lahendada. Samas ei välista Biden ka võimalust, et USA võiks teatud situatsioonis käituda unilateraalselt.

Mitmed Euroopa tipp-poliitikud püüavad ikka ja jälle veenda iseennast, et mitte kõik pole tehtud Venemaa kaasamiseks kontinendi julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel. Seejuures on isegi üllatav, et näiteks nii Briti kui Saksa välisminister on rõhutanud vajadust arutleda Venemaa presidendi ettepaneku üle värskendada Euroopa julgeolekuarhitektuuri. Kuidas täpsemalt, seda ei mainita. Erinevalt USA asepresidendist ei julge ükski Euroopa poliitik konkreetselt kritiseerida Venemaa mõjuväljapoliitikat.

Suurim julgeolekuteema on läbivalt tuumarelvastuse leviku piiramine ning relvastuskontrolliga seonduv. Sellest räägivad kõik. Ka Venemaa asepeaminister Sergei Ivanov, kes hoidus oma esinemises käremeelsusest. Kas esitatud lootused või soovid ka täituvad, on mõistagi vara öelda. Samas on kindel, et eelolevatel kuudel muutub just relvastuskontrolli teema globaalse julgeoleku üheks peateemaks.

See aga omakorda võib muuta suured suhted liiga pragmaatiliseks ehk reaalpoliitiliseks, kus väärtusteemad kaovad tahaplaanile. Selles olukorras on alati demokraatlikel väikeriikidel tunduvalt keerulisem oma muresid kaitsta. Eriti nendel, kes veel ei kuulu euroatlandi julgeolekuruumi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Are we ready for World War III?

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA