Tervitused Obamale, Kõrgõzstanist
Kõrgõzstani presidendi Bakijevi otsus sulgeda USA strateegilise tähtsusega lennuväebaas Bishkeki külje all Manasis tuli kui välk selgest taevast. Eriti mõistagi uuele administratsioonile Washingtonis, kes on võtnud oma peamiseks välispoliitiliseks eesmärgiks edu saavutamise Afganistanis.
Häda on nimelt selles, et Manas on sisuliselt ainus Afganistani vahetus läheduses olev USA ja tema liitlaste õhuväebaas, mille kaudu on juba 2001. aasta detsembrist käinud varustuse ja muu vajaliku logistiline ümberjaotamine.
Arvestades seda, et Pakistani varustusteed on NATOle muutunud viimasel ajal väga ebakindlaks, siis on Manasi tähtsus eriti silmatorkav. Nüüd on aga majanduslikult raskes seisus Kõrgõzstan saanud 2 miljardi dollari suuruse krediidiliini ning 150 miljoni dollarilise tagastamatu laenu Venemaalt, mis analüütikute hinnangul oligi ameeriklaste väljapuksimise hinnaks.
Venemaa president Medvedev teatas täna küll, et nii Moskva kui kuus tema lähemat sõjalist liitlast (Armeenia, Valgevene, Tadžikistan, Uzbekistan, Kasahstan ja Kõrgõzstan) tahavad kõigiti toetada USA terrorismivastast võitlust. Paraku näitab suurem pilt siiski Moskva kasvavat soovi USA oma "tagahoovist" välja suruda.
Pole välistatud, et esimene tõsine samm selles suunas võeti ette eelmise aasta augustis, mil tungiti kallale ning okupeeriti 20 protsenti Gruusia territooriumist. Meie tänased kohtumised Gruusia parlamendis kinnitasid veelkordselt muret, mida mainisin oma eilses blogiloos - Gruusia võib muutuda vähemoluliseks probleemiks suurte küsimuste lahendamisel.
Nüüd siis see "tervitus" Kõrgõzstanist. Kahjuks pole see kuigi hea uudis ei Gruusiale ega ka nii mõnelegi teisele Venemaa naabrile. Näib, et ajal, mil Obama püüab oma kaadriprobleemidele vaatamata administratsiooni tööle saada, kogub Moskva endale positsioonide tugevdamiseks vajalikke trumpkaarte.
Kui Manasi sulgemine (180 päeva pärast) saab tõepoolest teoks, siis on Moskval vähemalt teoreetiline võimalus survestada Obamat Afganistani operatsiooni toetuse eest loobuma näiteks Gruusia ja Ukraina vedamisest NATOsse ning raketikaitsesüsteemide paigaldamisest Tšehhi ja Poola.
Teine oluline küsimus seoses Moskva aktiivse poliitikaga Kesk-Aasias ja Lõuna-Kaukaasias on mõistagi soov suurendada kontrolli sealsete energiaressursside ja nende tarneteede üle. Lääneriigid pole olnud kuigi edukad selles 21. sajandi "Suures mängus" oma huve kaitsma.
Seepärast on USAl ning lääneriikidel tervikuna eriti oluline mitte vähendada, vaid vastupidi suurendada oma toetust Gruusia pürgimisele euroatlantilisse ruumi. Sama kehtib ka Ukraina kohta.
Selles valguses on päris huvitav jälgida, milliste sõnumitega esinetakse eeloleval nädalavahetusel toimuval Müncheni mainekal julgeolekukonverentsil.
Häda on nimelt selles, et Manas on sisuliselt ainus Afganistani vahetus läheduses olev USA ja tema liitlaste õhuväebaas, mille kaudu on juba 2001. aasta detsembrist käinud varustuse ja muu vajaliku logistiline ümberjaotamine.
Arvestades seda, et Pakistani varustusteed on NATOle muutunud viimasel ajal väga ebakindlaks, siis on Manasi tähtsus eriti silmatorkav. Nüüd on aga majanduslikult raskes seisus Kõrgõzstan saanud 2 miljardi dollari suuruse krediidiliini ning 150 miljoni dollarilise tagastamatu laenu Venemaalt, mis analüütikute hinnangul oligi ameeriklaste väljapuksimise hinnaks.
Venemaa president Medvedev teatas täna küll, et nii Moskva kui kuus tema lähemat sõjalist liitlast (Armeenia, Valgevene, Tadžikistan, Uzbekistan, Kasahstan ja Kõrgõzstan) tahavad kõigiti toetada USA terrorismivastast võitlust. Paraku näitab suurem pilt siiski Moskva kasvavat soovi USA oma "tagahoovist" välja suruda.
Pole välistatud, et esimene tõsine samm selles suunas võeti ette eelmise aasta augustis, mil tungiti kallale ning okupeeriti 20 protsenti Gruusia territooriumist. Meie tänased kohtumised Gruusia parlamendis kinnitasid veelkordselt muret, mida mainisin oma eilses blogiloos - Gruusia võib muutuda vähemoluliseks probleemiks suurte küsimuste lahendamisel.
Nüüd siis see "tervitus" Kõrgõzstanist. Kahjuks pole see kuigi hea uudis ei Gruusiale ega ka nii mõnelegi teisele Venemaa naabrile. Näib, et ajal, mil Obama püüab oma kaadriprobleemidele vaatamata administratsiooni tööle saada, kogub Moskva endale positsioonide tugevdamiseks vajalikke trumpkaarte.
Kui Manasi sulgemine (180 päeva pärast) saab tõepoolest teoks, siis on Moskval vähemalt teoreetiline võimalus survestada Obamat Afganistani operatsiooni toetuse eest loobuma näiteks Gruusia ja Ukraina vedamisest NATOsse ning raketikaitsesüsteemide paigaldamisest Tšehhi ja Poola.
Teine oluline küsimus seoses Moskva aktiivse poliitikaga Kesk-Aasias ja Lõuna-Kaukaasias on mõistagi soov suurendada kontrolli sealsete energiaressursside ja nende tarneteede üle. Lääneriigid pole olnud kuigi edukad selles 21. sajandi "Suures mängus" oma huve kaitsma.
Seepärast on USAl ning lääneriikidel tervikuna eriti oluline mitte vähendada, vaid vastupidi suurendada oma toetust Gruusia pürgimisele euroatlantilisse ruumi. Sama kehtib ka Ukraina kohta.
Selles valguses on päris huvitav jälgida, milliste sõnumitega esinetakse eeloleval nädalavahetusel toimuval Müncheni mainekal julgeolekukonverentsil.
Kommentaarid