Veelkord meie olematust infopoliitikast

Viimaste päevade vaidlused rahvastikuministri otsuse üle tellida ETV asemel saateid PBKlt ning Igor Taro, Eerik-Niiles Krossi ja Hannes Kondi tänased artiklid päevalehtedes viitavad kokku suuresti ühele habemega probleemile - nimelt meie enda kahjuks nõrgavõitu infopoliitikale.

Kohe pärast aprillisündmusi kinnitasid paljud arvamusliidrid kui ühest suust, et Eesti peab globaalses meediamaailmas senisest paremini oma kuvandit kaitsma ning desinformatsioonile vastu seisma. Valitsus pidi infostrateegiale rohkem tähelepanu pöörama ning vastavas suunas ka midagi ära tegema.

Tänaseks näib, et mingit tuntavat muutust või läbimõeldumat strateegiat ei eksisteeri. Parimaks kinnituseks selles ongi minister Palo kummaline otsus. Veel aasta tagasi peeti ühe võimaliku vormilise väljundi all silmas just venekeelsete saadete mahu kasvatamist avalik-õiguslikus televisioonis. Igasugune jutt reitingutest on nüüd pehmelt öeldes viisakas vabandus, mitte aga kinnitus pikaajalise strateegia olemasolust.

Krossi, Taro ja Kondi artiklid on headeks näideteks sellest, kuidas meie naaberriik toimib globaalsel meediaturul. Kusjuures nii edukalt, et mõned Eestigi ajakirjanikud on sellest suurest kampaaniast ära petetud saanud.

Tänases interaktiivses maailmas on informatsioonil, selle kiirusel ning ulatusel kaugelt suurem jõud kui pelgalt valitsuse pressiavaldustel. Me ei peaks siin kindlasti looma illusioone, et meie võimuses oleks suurtes mängudes kaasa lüüa, kuid vähemalt oma huvide kaitsmine peaks olema küll tänasest tunduvalt enam väärtustatud.

Gruusia äsjane kogemus näitab, et rahvusvahelist üldsust on võimalik suhteliselt vähese rahaga ära lollitada. Ikka küsimuses, et kes on süüdi ja kes oli alustaja. Ja seejuures on tegemist esimese järgu meediakeskkondadega, mida on suudetud mõjutada avaldama kahtlaste allikate informatsiooni.

See aga näitab, et paljud "lahingud" riikide välise maine ja julgeoleku üle peetakse täna kitsamalt küberruumis või laiemalt rahvusvahelises meediakeskkonnas. Kui me ei tähtsusta seda kui olulist osa Eesti rahvuslikust julgeolekust, siis pole ka imestada, et jääme pidevalt propagandarünnakutes abitult kaitsepositsioonile.

Täna on näiteks meile väga oluline rahvusvahelise kuvandi seisukohalt, et Eestist ei kujuneks majandusliku äparduja või võimaliku välise rünnakualuse mainet. Eesti majanduse edukus on sõltunud suuresti sellest usaldusest, mida välisinvestorid on meie suhtes omanud. Palju sõltub sõnumitest, mida Eesti kohta täna kirjutatakse. Valitsus pole tsensor, kuid valitsus saab olla oma läbimõeldud infopoliitikaga vähemalt suuremate allhoovuste mõjutaja. Ja seda on meile võimalikult kiiresti vaja.