USA valimised: meediamullid ja üllatused

Veel paar päeva ning USA ajaloo kõige värvikamad, kampaania poolest pikemad ning kulukamad presidendivalimised on möödas. 5. novembri hommikul avastame, et maailm on ikka endine ning tõenäoliselt ei muutu midagi dramaatiliselt ka pärast 20. jaanuari, mil uus president ametisse astub. Kuigi meedia on USA valimistel viimastel aastakümnetel mänginud väga olulist rolli, siis ometigi on seekordne jõukatsumine erakordne. Nii suurt ootust ja tähelepanu, kui need valimised on pälvinud üle maailma, pole varem ette tulnud.

Mõistagi on maailma meedia tähelepanu ergastanud nii USA nähtavalt murenev liidriroll maailmas, just vahetult enne valimisi süvenenud finantskriis ja muidugi peategelased ise. John McCain koos Sarah Paliniga ning Barack Obama koos Joe Bideniga on magus suutäis draamat, seksi ning pidevaid üllatusi jahtivale meediale.

Seepärast võiks Jüri Estami mõtet ümber sõnastades arvata, et USA valimistest tervikuna on loodud üks suur meediamull. Veidi kummaline on mõelda, et ühe suure riigi liidriametisse pürgivat meest on võrreldud rokkstaariga ning vaat et maailma päästjana. Kas ootused pole mitte liiga suureks aetud?

Nii nagu paljudes riikides on ka Eestis viimasel ajal korduvalt küsitud, kes oleks meile parem. Kas McCain või Obama? Jääb mulje, justkui ei valiks presidenti mitte ameeriklased ise, vaid kogu maailm. Loomulikult on see kinnituseks, kui suur on USA mõju maailmas.

Kuid mõelgem: kui palju on maailma meedias räägitud näiteks Venemaa, Hiina või India liidrite vahetusest ja nende mõjust globaalsetele arengutele. Võrreldamatult vähem, kas pole? Küll aga ei tohiks eriti Hiina mõju juba täna sugugi alahinnata.

Minu arvates tuleks teisipäevaseid presidendivalimisi võtta teadmisega, et võitja nimele vaatamata ei muutu USA rahvusvahelises käitumises vähemalt esiotsa midagi. Kuigi kandidaadid on ühes või teises rahvusvahelises küsimuses (näiteks Iraak) kohati erinevatel seisukohtadel (mis ju loomulik), määrab tänane maailm ise tulevase presidendi käitumise.

Valge maja peremees, kes ta ka poleks, ei saa ju minna vastuvoolu Ühendriikide rahvuslike huvidega. Selle peateljeks on ikka USA kui globaalse suurjõu staatuse säilitamine ja tugevdamine, mitte aga isoleeruv tagasitõmbumine. See aga eeldab ka tulevaselt presidendilt ikkagi pigem domineerivamat käitumist. Tõsi, nii McCain kui ka — eriti — Obama püüavad seda dominanti pehmendada vähemalt retoorilise multilateraalsusega.

Eestil on Ameerika Ühendriikidega väga head suhted, mille värskemaks kinnituseks on kas või peatselt käivituv viisavabadus. Meie kahepoolsed suhted ning liitlaskoostöö NATO raames on piisav vundament, mistõttu ei mängi tuleviku mõttes erilist rolli, kes täpselt 20. jaanuaril Valgesse Majja asub.

Küll on aga meile oluline see, millise stiili või ka valmisolekuga üks või teine hakkab käsitlema rahvusvahelise mõjuga kriisisituatsioone. Ja siin on väike eelis just McCainil. Tema puhul on vähemalt teada, milline võiks olla konkreetne tegevus. Seda on ta kinnitanud Iraagis edu toonud strateegia väljapakkumise või kiire reageeringuga Venemaa agressioonile Gruusia vastu.

Seevastu Obamal seisab ees tõsine eksam. Tema kampaania keskmes olev muutustejutt on mõjuv. Eriti USA-s, kus lahkuv ebapopulaarne president on andmas demokraatidele suurepärase võimaluse. Kuid Obama võib kujuneda paljudele ka pettumuseks. Kas mitte ei oodata temalt võimatut?

Need valimised poleks täiuslikud, kui nad ei lõpeks üllatusega. Ükskõik siis millisega. Oodata pole jäänud palju.

PS: siinne tekst ilmus tänase Delfi arvamusplatsil. Kuna ise hetkel Pariisis Euroopa kohtumistel, siis siinsetest arengutest pisut pärastpoole...