Kes teab tõde homsest?

Mida lähemale 4. novembrile, seda rohkem kuuleb küsimusi: mis meist saab? See on muidugi triviaalne, kuid siiski nii levinud arutlusteema täna kogu maailmas. Olgugi, et USA presidendivalimised on tänu globaalmeediale sedavõrd võimsalt üles puhutud, ei saa siiski jätta märkimata: tegemist on senini selle sajandi suurima poliitilise show'ga, mille mõjud ulatuvad kaugele üle Atlandi ja Vaikse ookeani.

Analüüse ja arvamusi leiab rohkem kui keegi jälgida suudaks. Näiteks võib Yahoo valikust leida väga hea ülevaate arvamuslugudest kõikjalt USA meediast. Sisuliselt kõik maailma juhtivad meediaväljaanded pühendavad tundide ja lehekülgede viisi analüüse ja uudiseid USAs toimuvale. Ka tänane Postimees on saanud hakkama suurepärase ülevaatega.

Kõige selle juures tahaksin viidata ühele paljudest aruteludest, mis viimastel päevadel ka siinpool Atlandit on peetud. Kolmapäeval toimus mainekas Londoni Chatham House'is seminar, kus leiboristide eksvälisminister Sir Malcolm Rifkind ja liberaaldemokraatide mõjukas eksliider Lord Ashdown rääkisid oma nägemusest. Siinkohal ka tänud Kerstile hea viite eest, kes ise seal kohal käis!

Igatahes on päris huvitav jälgida, kuidas nende mõttekäik liigub. Rifkindiga olen varemgi seminaridel koos esinenud, mistõttu tema teatav skepsis näiteks NATO laienemise teemal pole üllatus.

Samas oli Lord Ashdowni mõttekäik julgeolekupoliitilisest nurgast intrigeeriv. Olen tema lõppjäreldusega suuresti nõus. USA tähelepanu Euroopale jääb madalaks, mistõttu tuleb meil eurooplastel ohtliku Venemaa ja tõusva Hiina suhtes suurendada poliitilist ja kaitsealast koostööd.

Viimasel ajal on Euroopas kuulda ka teist arvamust. USA huvide kandumisega Vaikse ookeani regiooni tuleb meil hoopiski võtku-mis-võtab sõbruneda Venemaaga. See olevat ainus viis stabiilsuse tagamiseks kontinendil.

Põnev ja muutustele suunda andev aeg igal juhul, kas pole.