Piirileppest ei sõltu suhete paranemine
Kindlasti mitte selliselt, nagu seda püüab tänastes uudistes väita Tiit Vähi. Kui see oleks nii, siis poleks Venemaa president 2005. aastal loobunud allkirjast juba sõlmitud piirilepingutelt. Riigikogu poolt oma ratifitseerimisseadusesse lisatud viited kahele varasemale õigusaktile ei ole vähimalgi määral mõõtuandev põhjus, miks ei võiks Vene Föderatsioon piirilepinguid ratifitseerida.Pigem on Eesti-Vene suhetes valitsevate ebakõlade taust ikkagi hoopis laiem ning ulatub põhimõtteliselt teadmisse, et Venemaa praeguse juhtkonna meelest oli Nõukogude Liidu lagunemine 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. See emotsionaalne hoiak paraku takistab Kremlil ratsionaalselt hindamast oma tegelikke huvisid ja võimalikke kasusid suhetes naabritega, sealhulgas Eestiga.
Kahjuks on sarnast taktikat kasutanud Moskva varemgi. Eelmisel kümnendil takistas suhete paranemist muuhulgas õigeusu kiriku registreerimisega seonduv. Ka siis lubati, et Eesti valitsuse positiivne otsus avaks uue ajastu kahepoolsetes suhetes. Ain Seppik registreeris siseministrina kiriku 2002. aastal. Ainus, mis jäi tulemata, oli suhete uus ajastu. Isegi Pätsi ametiraha ei antud tagasi.
Nüüd siis on uueks otsitud takistuseks kujunenud piirilepe. Seda hoiakut sai tunda ka president Ilves, kui ta suvel oma Venemaa kolleegiga kohtus. Kui poleks tulnud Venemaa agressiooni Gruusia vastu, oleks Ilves ilmselt hakanudki Riigikogu suhete seisakus süüdlaseks pidama. Sellise vihje tegi ta ju vahetult pärast Venemaalt naasmist intervjuus AK-le. Õnneks Kadriorus siiski mõisteti, et selline põhjuseta järeleandmine ei anna mingeid loodetud tulemusi.
Ometi see kõik ei tähenda, et vaatamata keerukale ja emotsionaalselt pingelisele taustsüsteemile poleks võimalik kahepoolseid suhteid Eesti ja Venemaa vahel kuidagigi edendada. Erinevates valdkondades on ühisosa leidmise võimalused erinevad. Kindlasti on meie kahe riigi kultuurisuhted täna ühed kõigi aegade intensiivsemad.
Ma usun, et ka kahe riigi parlamendid võiksid suhelda erinevates teemavaldkondades senisest aktiivsemalt. Puudutagu see siis väliskomisjoni või mõne teise komisjoni pärusmaad. Kuid samas on vaja meeles pidada, et kiireid ja põhjalikke muutusi oleks väga illusoorne loota. Vaja on kannatust ja enda põhimõtete ning huvide pidevat teadvustamist.
Kommentaarid
Rahvusvaheline FCI seda ei tunnista.
Eesti kenneliidus on Eesti hagijas eristaatuses.
Eesti hagijas on väljasuremisohus.
kõik ülejäänu on suhteliselt lihtne - kui tahetakse riiklikul tasandil suhtuda hästi, siis suhtutakse. kui ei, siis ei suhtuta. ning seda tahtmist või mittetahtmist ei saa me mõjutada. seega - nagu ütles Georg Kennan - ärgem tehkem alpe heatahtlikkus akte.
see kõik aga ei välista karvavõrdki aga normaalsete inimlike suhete loomist madalamal, regionaalsel tasandil - võttes eeskujuks kasvõi Taanit. otsepiiri pole ollagi, aga kuivõrd akiivsed ollakse Põhjadimensiooni raames ... ning oh üllatust, kohalike suhtumine taanlastesse ja "muudesse sakslastesse" on suurepärane.
me ei saa muuta Kremli meelelaadi. küll aga saame olla heades suhetes otseste naabritega.
Eesti vabaks! Ei mingeid piire!
Politseile anda seriffi õigused ja pumppüssi ning
piire ei ole vaja üldse!
Need piirid röövivad kõige rohkem raha.
Eesti on siiamaani teinud venemaaga piiriga õigesti.
Lihtsalt kokkulepitud territoraalvöönd.