Euroopa Liit nõrgendas oma positsioone

Euroopa Liidu ja Venemaa tänane tippkohtumine Nice'is andis ettearvatud tulemuse. Eesistuja Prantsusmaa ja Euroopa Komisjoni ühine otsus minna edasi leppekõnelustega Venemaaga ilma Gruusia rahuplaani täitmiseta on tõlgendatav eeskätt Euroopa positsioonide nõrgendamisega.

Järjekindluse puudumine oma hoiakutes eriti suhetes Venemaaga on olnud Euroopa Liidu üks suuremaid komistuskive. Ka nüüd, mil anti roheline tuli leppekõneluste jätkamiseks Venemaaga, mindi tegelikult mööda 1. septembril valitsusjuhtide poolt kokkulepitust.

Toona oldi arvamusel, et Venemaaga saavad kõnelused jätkuda, kui on täidetud Medvedev-Sarkozy rahuplaani punktid. Tänaseks on need täitmata, kuid Euroopa Liit andis käest ühe võimalikest mõjutushoobadest.

Tõsi, Sarkozy tegi täna järjekordse üllatuse. Prantsusmaa president sõi oma varasemaid sõnu ning teatas, et Venemaa pole mitte täies ulatuses täitnud kokkuleppeid rahu tagamiseks Gruusias. Samuti nõudis ta Vene vägede väljaviimist Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast.

Ometi jõudis Sarkozy tekitada aga veelgi küsitavamat diplomaatilist furoori, kui kaitses oma leppepoliitikat Venemaaga. Sarkastilised viited "Gruusia sõprade" (loe: eeskätt USA) aadressil pole kuigi mõõdetud, andes taaskord Euroopa Liidu positsioonidele arusaamatu maigu.

"If you had to choose between the approach of the EU and that of the so-called friends of Georgia, the EU one is better. You know what I’m driving at,” olid Sarkozy sõnad (FT).

Kuid veel üks teema teeb mind ettevaatlikuks. Tänasel kohtumisel nõustus Sarkozy Euroopa Liidu nimel korraldama tuleva aasta juunis-juulis pan-Euroopa julgeolekukonverentsi, millist ideed on jõuliselt tagant tõuganud Venemaa. See peaks Sarkozy meelest toimuma OSCE egiidi all ning Euroopa Liidu, Venemaa ja USA osavõtul. President Medvedev omakorda lisas sinna veel NATO ja Sõltumatute Riikide Ühenduse.

Moskva on uue julgeolekupakti ideed surunud alates selle aasta juunist ning nagu näha, mitte päris tulemuseta. Kremli idee taustaks on kehtiva julgeolekuarhitektuuri muutmine, mis Moskvale parimal juhul tähendaks NATO rolli kahandamist või üleüldse ellimineerimist. Seda viimast tuleb siiski pidada utoopiliseks, kuid Sarkozy entusiastlik jah-sõna kõnelusteks pole kuigi arusaadav.

Pealegi pole ma kindel, et sarnasele kohtumisele on oma nõusoleku andnud kõik Euroopa Liidu riigid. Vähemalt pole Riigikogu komisjonid arutanud ühtegi sellekohast Eesti valitsuse seisukohta.