Venemaa on Euroopa Liidule kuum kartul

Euroopa kohtumised on seks korraks jälle läbi. Läks isegi veidi paremini, kui võis karta. Samas leidis veelkord kinnitust asjaolu, et Euroopa Liidu välispoliitikal on kriitilistes küsimustes ühismeelt niipalju, kui palju on vaja ühe ümmarguse seisukohani jõudmiseks.

Euroopa Ülemkogu järeldused ning selle Venemaad puudutav 21. punkt on madala ühishuvi väljenduse parim näide. Et asi oleks selgem, siis olgu see lõik siin ka ära toodud:

21. The European Council notes with satisfaction that Russian troops have withdrawn from the zones adjacent to South Ossetia and Abkhazia as an essential additional step in the implementation of the agreements of 12 August and 8 September, as well as the launching in Geneva of the international discussions provided for by those agreements. The European Council is asking the Commission and the Council to continue a full in-depth evaluation of EU-Russia relations with a view to the forthcoming summit, scheduled to take place in Nice on 14 November. It will be taken into account in the further negotiations for a new Partnership Agreement with Russia.

Mida see "tõlkes" võiks tähendada? Igatahes pole see tekst mõeldud Euroopa tavakodanikule asjast arusaamiseks. Aga püüame nuputada. Esiteks on muidugi äärmiselt kahju, et Euroopa liidrid on selle sõnastusega sisuliselt andnud Venemaale rohelise tule okupatsioonivägede jätmiseks Ahalgori piirkonda ning Kodori orgu. Kuigi sõna withdrawn ees pidi olema sõna partially (osaline), siis lõppjärelduste versioonis me seda ei leia.

Hea sõnaga on mainitud Genfi konverentsi, mille esimene kohtumine 15. oktoobril küll liiva jooksis. Ka pole selge, kuidas on seal võimalik üldse mingi arutelu, kui Venemaa eesmärgiks on vaid Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kaudne tunnustamine. Minu arvates oleks järeldustes võinud olla väga selge viide Gruusia territoriaalse terviklikkuse tunnustamisele. Ehk siis viide mittetunnustamispoliitikale.

Kolmandaks jääb arusaamatuks, mida siiski tähendab Euroopa Liidu ja Venemaa suhete ülevaatamine ning nende tulemuste kasutamine edasistes partnerluskõnelustes Venemaaga? Võib eeldada, et enne 14. novembrit tõepoolest ei avata kõnelused. See on siiski omaette saavutus, kuna mõned Euroopa suurriigid on avaldanud meelt kõneluste kohese taaskäivitamise poolt.

Nii või teisiti on selge, et Venemaa on väga kuum kartul Euroopa liidritele, kus selgemat üksmeelt pole võimalik täna saavutada. Kuid see ei tohiks siiski sundida väärtuspõhist välispoliitikat hindavaid riike kiirele taganemisele.